AnalГјГјtiline psГјhholoogia. Teooria ja praktika

Карл Густав Юнг

Carl Gustav Jung luges 1935. aastal Londonis, Tavistocki kliinikus ligi kahesajale psühhiaatrile ja arstile viis loengut analüütilise psühholoogia teemadel. Tema sorav inglise keel, huumorimeel ning juba tuntud, kuid ikka veidi salapäraseks jäänud ainevaldkond köitsid auditooriumit täielikult. Intrigeeriv oli ka Jungi eemaldumine Sigmund Freudi vaadetest. Igale ettekandele järgnenud diskussioon ei kujunenud mitte ägedaks vaidluseks, vaid sisuliselt lisaloenguks, kuigi ei puudunud ka teravamad noodid. Kõne alla tulid sõnaliste assotsiatsioonide testid, teadvuse funktsioonid, unenäoanalüüs, arhetüübid, ülekanne ning ülekande teraapia. Loengu stenogrammi põhjal kokku pandud raamat annab hea sissejuhatuse Jungi kogu loomingule ja lubab heita pilgu tema enda isiksusele, Jungile kui oma meetodi õpetajale, ning võimaldab vaimukõrvas kuulda kõnelemas üht meie aja suurimat psühhoanalüütikut ja filosoofi. “Tavistocki loengud” Hillar Künnapase tõlkes on teeviit Jungi loomingusse, sisaldades lisamaterjalina ulatuslikku kirjanduse loetelu, aineloendit ja lühivaateid diskussioonides osalenutele. Kaasaegse saatesõna on kirjutanud Alo Jüriloo.

Carl Gustav Jung

AnalГјГјtiline psГјhholoogia

SISSEJUHATUS

–

Aasta 1935 oli sündmusterohke. Hitler alustas Saksamaal relvastumisega, võttis juutidelt kodakondsuse ja tegi algust “rassilise puhtuse” programmiga, Stalin avas Moskva metroo, Richmondis müüdi esimest korda purgiõlut, Gerhard Domagk võttis kasutusele esimese antibakteriaalse ravimi streptotsiidi, Berliinis kanti üle esimene televisiooniprogramm ja Pärsia uueks nimeks sai Iraan. Šveitsi psühhiaater ja psühhoterapeut Carl Gustav Jung sai 60-aastaseks ning ta nimetati professoriks. Jung sai kutse loengusarjale Londonisse, Tavistocki meditsiinipsühholoogia instituuti, mis oli loodud aastal 1920 šoti psühhiaatri Hugh Crichton-Milleri poolt ja milles kogenud psühhoterapeudid töötasid tasuta. Jung reisis 1930-ndatel palju ja pidas loenguid ka Ameerikas. 1937. aastal Yale’i Ülikoolis peetud loengud ilmusid raamatuna pealkirjaga “Psühholoogia ja religioon”. Lisaks on raamatuna välja antud Jungi poolt Zürichis aastatel 1928–1930 peetud ingliskeelsed seminarid unenägude analüüsimisest.

“Enda seest peame me otsima, mitte väljastpoolt, kuid tänapäeval on kõik veendunud, et seda tuleb teha väljastpoolt,”[1 - David Cox, “Modern Psychology: The Teachings of Carl Gustav Jung”. 1968, lk. 21.] on Jung öelnud. Londonis Jungi mõtteid juba tunti. Ta oli pidanud seal loengu juba aastal 1919 ja sellele järgneval aastal oli ta pidanud Cornwallis oma esimest välismaist seminari. Psühhodünaamilised teooriad pakkusid suurt huvi ja nüüd tulid Jungi kuulama umbes 200 arsti ja psühhoterapeuti, samuti kirjanikud Herbert George Wells ja Samuel Beckett. Psühhoterapeutide nimekaimaks esindajaks oli Wilfred Bion, Esimeses maailmasõjas tankikomandörina kapteni auastmesse tõusnud sõjaväearst, keda on peetud üheks suurimaks psühhoanalüütiliseks mõtlejaks pärast Freudi ja keda tuntakse eeskätt tema rühmadünaamika ning mõtlemise alfa- ja beetaelementide teooriate kaudu. Inglise psühhoanalüütilisele kultuurile on hiljemgi olnud omane hämmastav võime tunnustada ja sulandada vägagi erinevaid mõtlemisviise. Jungi loengud osutusid menukaiks. Tunniajalisele loengule järgnes veel tunnipikkune arutelu. Jung hämmastas kõiki suurepärase inglise keele valdamisega. Ta oli erudeeritud ja kaasahaarav loengupidaja.

Viie loengu jooksul käsitles Jung omaloodud analüütilise psühholoogia mitmeid keskseid teemasid. Ta ei unustanud ka torkeid Sigmund Freudi suunas, kelle asutatud psühhoanalüütilisest liikumisest ta oli irdunud juba aastal 1913. Samas tunnistas ta, et Freudil on siiski rohkem pooldajaid kui temal või alaväärsuskompleksi esile tõstnud Alfred Adleril. Viis loengut oli lühike aeg, nii et oma tähtsaima valdkonnani – individuat