Väljavalitu
Kiera Cass
Kolmekümne viie tüdruku jaoks on Valik erakordne võimalus – ainus väljapääs neile sündides ette kirjutatud saatusest. Mõelda vaid! Kanda printsessikleite ja kiiskavaid kalliskive. Elada palees ja võidelda võrratu prints Maxoni südame pärast. Aga America Singeri jaoks on see õudusunenägu. Esiteks tähendab see lahkumist tema suurest armastusest Aspenist – mehest, kes kuulub temast aste madalamasse kasti. Ja teiseks kodu maha jätmist, et konkureerida krooni nimel, mida ta sugugi ei ihalda. Rääkimata elamisest palees, mida igast suunast ründavad mässajad. Aga siis kohtub America prints Maxoniga. Vaikselt hakkab ta mõistma, et tulevik, millest ta kunagi isegi unistada ei tahtnud, võib olla võrratum kui kõik muu, mida ta seni elus nii tähtsaks ja kindlaks oli pidanud. „Väljavalitu“ on esimene raamat Kiera Cassi ülimenukast triloogiast, mida on avaldatud rohkem kui kahekümnes riigis üle maailma ning on New York Timesi bestseller.
Kiera Cass
Väljavalitu
PГњHENDUS
Hei, paps!
(Lehvitan)
1.В PEATГњKK
Kui kiri saabus, pidi ema rõõmust lakke hüppama. Sellega on meie mured murtud, lausa igaveseks haihtunud, uskus ta veendunult. Ja mina olin tema vaimustavas plaanis üks pirakas sööt.
Ma polnud sГµnakuulmatu tГјtar, aga see oli liig, mis liig.
Ma ei tahtnud Гµukonda kuuluda. Ma ei tahtnud olla Esi-mene. Ma ei tahtnud pГјrgida.
Peitsin end oma toas – ainsas kohas, kus mul õnnestus meie pilgeni täis maja saginast varju saada – ja haudusin välja argumente, mis teda kõigutada võiks. Paraku olid mul talle ette laduda vaid tugevad isiklikud seisukohad… millest ükski ei liigutaks teda arvatavasti karvavõrdki.
Teda igavesti vältida mul siiski ei õnnestunud. Õhtusöögiaeg lähenes ja mulle kui vanimale majja jäänud lapsele langesid kokkamiskohustused. Venisin voodist välja ja sundisin end ussipessa astuma.
Ema saatis mulle pika pilgu, aga hoidis suu lukus.
Pöörlesime vaikides köögi ja söögitoa vahet, valmistades kana ja makarone, lõikudes õunu ning kattes lauda viiele. Kui julgesin pilgu töölt tõsta, tabas mind ema raevukas pilk, mis rõhus kahtlaselt süütundele. See polnud midagi ebatavalist. Olin seda näinud ka siis, kui ei tahtnud mõnda tööotsa vastu võtta, sest teadsin, et meid palkav pere on põhjendamatult ebaviisakas. Või kui ema tahtis minu kaela sokutada põhjalikku küürimist ajal, mil meil polnud piisavalt raha, et Kuutele selle eest maksta.
Vahel see töötas, vahel mitte. Aga praegu olin kõigutamatu.
Ta ei suutnud mu põikpäisust taluda. Aga vaevalt see teda üllatas, sest ta oli ise täpselt samasugune. Paraku polnud asi ainult minus. Ema oligi viimasel ajal pinges. Suvi hakkas lõppema ja ees ootas külm. Ning mure.
Ema lajatas teekannu kõva mütsatusega laua keskele. Mu suu hakkas teele ja sidrunile mõeldes vett jooksma. Aga tuli oodata – praegu oleks oma tassitäie ära joomine ja söögi kõrvale vee larpimine tundunud raiskamisena.
„Kas selle ankeedi täitmine tapaks su või?” päris ta, suutmata kauem suud pidada. „Valikus osalemine on vaimustav võimalus. Meile kõigile.”
Ohkasin raskelt. „Tappev” võis selle kohta vabalt öelda.
Polnud saladus, et mässajad – põrandaalused kolooniad, kes vihkasid Illéad, meie suurt ja võrdlemisi noort riiki – korraldasid paleele tihti julmi rünnakuid. Carolinas polnud nad midagi uut. Ühe magistraadi maja põletati maatasa ja Kahtede autosid rüüstati. Toimus ka üks suurejooneline vanglast põgenemine, aga et selle varjus pääses vabadusse vaid üks kogemata lapseootele jäänud tüdruk ja üks üheksa lapse isast, Seitse, ei saanud ma neile suurt midagi süüks panna.
Isegi kui otsene oht kõrvale jätta, tundus Valiku kaaluminegi mulle vastuvõetamatu. Paljas mõte kõigest sellest, mis mind siin paigal hoidis, pani mind naeratama.
„Need viimased aastad on su isale rängalt mõjunud,” sosistas ema. „Katsu endas natukenegi kaastunnet leida ja tem