ParfГјГјm

Patrick Suskind

Jean-Baptiste Grenouille on rentslis sündinud "geniaalne koletis", kes suudab lõhnu sadade kaupa tuvastada, suurte vahemaade tagant haista ja oma mälus talletada. Tema eesmärgiks on luua täiuslik, "absoluutne lõhn" ning selle saavutamiseks ei kohku ta tagasi mitte millegi ees. Autor esitab oma kuulsaima jutustuse nii osavalt, et raske on otsustada, kas tegemist on verdtarretava õudusloo või inimliku romaaniga üksindusest.

ESIMENE OSA

1

Kaheksateistkümnendal sajandil elas Prantsusmaal mees, kes kuulus selle geniaalsete ja jäledate tüüpide poolest sugugi mitte vaese ajajärgu kõige geniaalsemate ja jäledamate tüüpide hulka. Saagu tema lugu siinkohal jutustatud. Teda kutsuti Jean-Baptiste Grenouille’ks, ja kui tema nimi, vastupidi teiste geniaalsete koletiste, nagu de Sade’i, Saint-Justi, Fouché, Bonaparte’i jne. nimele, tänapäeval unustusse on vajunud, siis kindlasti mitte sellepärast, et Grenouille oleks neile kuulsamatele kurjusejüngritele kõrkuse, inimpõlguse, amoraalsuse, ühesõnaga jumalakartmatuse poolest alla jäänud, vaid kuna tema geniaalsus ja auahnus piirdusid alaga, mis ajalukku jälgi ei jäta: haihtuva lõhnadevallaga.

Sel ajal, millest me räägime, valitses linnades meile, tänapäeva inimestele, peaaegu ettekujutamatu hais. Tänavad haisesid sõnniku järele, tagahoovid haisesid uriini järele, trepikojad haisesid kõduneva puidu ja rotisita järele, köögid mädaneva kapsa ja lambarasva järele; tuulutamata kambrid haisesid kopitanud tolmu järele, magamistoad võidunud linade, niiskete sulgtekkide ja teravmagusalt lehkavate ööpottide järele. Korstnates haises väävel, parkalitöökodades haisesid söövitavad leeliselahused, tapamajades haises voolav veri. Inimesed haisesid higi ja pesemata riiete järele, nende suud haisesid katkiste hammaste järele, nende röhitised sibulamahla järele ja nende kehad, kui nad enam päris noored ei olnud, räästunud juustu ja hapupiima järele ja kasvajahaiguste järele. Haisesid jõed, haisesid väljakud, haisesid kirikud, haises sildade all ja paleedes. Talupoeg haises samuti nagu preester, käsitöösell nagu meistriemand, kogu aadel haises, ja isegi kuningas haises, ta haises nagu röövloom, ja kuninganna haises nagu vana kits, nii suvel kui talvel, sest bakterite lagundavale aktiivsusele ei olnud kaheksateistkümnendal sajandil veel piiri pandud, ja nii ei olnud mitte ühtegi inimtegevuse ala, ei ülesehitavat ega purustavat, ühtegi tärkava ega hääbuva elu avaldust, mille saatjaks ei oleks olnud hais.

Ja loomulikult oli hais kõige tugevam Pariisis, sest Pariis oli Prantsusmaa kõige suurem linn. Ja Pariisiski oli omakorda üks koht, Rue aux Fers’i ja Rue de la Ferronnerie vahel, kus hais oli eriti põrgulik, nimelt Cimetière des Innocents. Kaheksasada aastat järjest oli siia Hôtel-Dieu haigemaja ja ümbruskonna koguduste surnuid toodud, kaheksasada aastat järjest päev päeva järel tosinate kaupa korjuseid kohale kärutatud ja pikkadesse kraavidesse loobitud, kaheksasada aastat järjest krüptidesse ja luukambritesse kondikesi kondikeste peale laotud. Ja alles hiljem, Prantsuse revolutsiooni eelõhtul, kui paljud ühishauad olid ohtlikult sisse varisenud ja üle ääre ajava surnuaia hais ajendas ümbruskonna elanikke mitte ainult pelgalt protesti avaldama, vaid tõelisi ülestõuse korraldama, pandi surnuaed lõpuks kinni, kühveldati miljonid kondid ja kolbad Montmartre’i katakombidesse ja rajati surnuaia asemele toiduainete turg.

Ja siin, kogu kuningriigi kõige haisvamas kohas, sündis 17. juulil 1738 Jean-Baptiste Grenouille. Oli üks selle aasta kõige palavamaid päevi. Kuumus lasus nagu tina surnuaia kohal ja pressis mädanevate melonite ja kõrbenud sarvaine segu järele lõhnavat kõdulehka naabertänavatesse. Kui sünnitusvalud algasid, seisis Grenouille’ ema kalaputka juures Rue aux Fers’il ja puhastas soomustest karpkalu, mille sisikonnad ta oli juba eemaldanud. Kalad, mis öeldavasti olid alles hommikul Seine’ist välja tõ