Estonia inimesed. 20 aastat pärast laevahukku
Einar Ellermaa
Inge Pitsner
"Raamatus “Estonia inimesed. 20 aastat pärast laevahukku” räägivad oma loo inimesed, kes katastroofist tahtejõu ja ime läbi eluga pääsesid ja kes oma lähedase või lähedased kaotasid. Kuna suurõnnetusest on möödas kakskümmend aastat, on siin ka ülevaade, mis tol ööl laevas ja laevaga juhtus, kuidas toimusid päästetööd, kuidas õnnetuse järel tegid oma tööd uurimiskomisjoni liikmed, politseiuurijad, psühholoogid ja vaimulikud. Loodetavasti on raamat väikesekski toeks kõigile neile, keda tabab õnnetus, mure või lein. See ei ole lootusetuse, vaid edasielamise raamat. „Lootus, et täna või homme on see päev, kus ta koju tuleb, aitas kindlasti elada… Ja kolm aastat säilis väikegi lootus koju tulles teda eest leida.” – Sille Herma
Einar Ellermaa, Inge Pitsner
Estonia inimesed 20 aastat pärast laevahukku
SISSEJUHATUS
20 aastat tagasi 28. septembri ööl uppus parvlaev Estonia. See rahuaegne suurim katastroof Läänemerel puudutas iga Eesti inimest.
Paljud, kes ise laevahukust pääsesid, kaotasid silme all oma lähedased, sõbrad, töökaaslased. Sajad inimesed kaotasid laevahuku tagajärjel oma abikaasa, ema, isa, õe, venna, lapse või mitu lähedast korraga. Nad pidid õppima hingehaavadega elama. Väga lähedalt nägid nende leina hõimlased, hingeabi andjad, politseiuurijad, töökaaslased. Lein ja valu jõudsid iga Eesti inimeseni. Naine, kellel ei jäänud Estoniale ühtegi tuttavat, pidas sel ööl oma sünnipäeva. Häbitunne, et ta pidutses sel ajal, kui paljud hukkusid, saatis teda aastaid ja on siiani meeles.
Estonia katastroofist kirjutati 1994. aastal kaks reportaaЕѕlikku raamatut ja 1995. aastal veel Гјks, aga sel sajandil on pГµhiliselt kirjutatud vandenГµuteooriaid laeva tahtliku uputamise kohta. Meil ei olnud soovi neile midagi lisada, sest me ei tahtnud oletada, fantaseerida vГµi valetada.
Oleme seisukohal, et igaühel on õigus uskuda, mida ta tahab, aga mõnede kuulujuttude ning otseste valede levitamine Estonia õnnetuse kohta ajakirjanduses ja raamatutes on olnud vastutustundetu. Mõned kuulujutud ja valed tulevad ka selle raamatu lugudes esile, kuigi nende ümberlükkamine ei olnud meie eesmärk.
20 aastat pärast õnnetust pidasime õigemaks kirjutada, kuidas suurõnnetuses kannatanud või lähedase kaotanud inimesed on hilisematel aastatel hakkama saanud ja eluga edasi läinud, kellest ja millest tuge leidnud ning millisena see kogu ühiskonda raputanud katastroof meie inimeste hinge on jäänud.
Me täname südamest kõiki, kes avasid meile oma hinge sügavaima sopi.
В В В В Einar Ellermaa & Inge Pitsner
ESTONIA VIIMANE TEEKOND
Eesti lipu all seilanud parvlaev Estonia alustas Tallinnast 27. septembril 1994 kell 19.15 reisi Rootsi pealinna Stockholmi.
Laeva juhtis kapten Arvo Andresson ja pardal oli ka teise vahetuse kapten Avo Piht, et sooritada järgmisel varahommikul Stockholmi saarestikus lootsitasõidu eksam.
Laev oli laaditud nagu tavaliselt. Autotekil olid peamiselt kaubaveokid. Vanemtüürimees andis käsu kinnitada raske last hoolikalt, sest oodata oli tormi.
Meresõidutingimused olid sadamast väljumise ajal normaalsed, kuid avamerel muutus tuul järjest tugevamaks. Reisi jooksul tuule kiirus kasvas ja tuul pöördus edelasse. Südaööl puhus edelatuul kiirusega 15–20 m/s ja lained olid kuni nelja meetri kõrgused. Laeva külg- ja pikiõõtsumine tugevnesid järjest ning osa reisijaid jäi merehaigeks. Laeva kiirus oli olnud 19 sõlme, kuid keskööks oli kiirus vähenenud 15 sõlmeni. Lained peksid vastu vasakut vöörinukka. Tugevneva külgõõtsumise tõttu lasti välja stabilisaatorid.
Kell 00.30 jõudis Estonia Läänemere keskele. Kapten Arvo Andresson oli läinud puhkama. Vahimadrus Silver Linde läks korrapärasele ringkäigule laevas.
Umbes kell 00.55 kuulis vahimadrus Linde autotekil esiaparelli läheduses tugevat kolksatust ja kandis sellest ette komandosillale. See kolks võis tähendada visiiri kinnituste osalist purunemist tormilainete m