Neverland

Urmas Vadi

“Neverland” on külluslik raamat inimeste obsessioonidest, haarav nagu film, mille omavahel põimuvaid liine tahad muudkui edasi jälgida. Mis saab eakast näitlejannast, kes hakkab reaalsusega sidet kaotama? Aga patriootlikust eestivenelasest, kes astub kaitseliitu? Ja peategelaste paarist, kui naine tüütu mehe pärast pikka kooselu päevapealt maha jätab? Romaan annab ühtlasi nii ängistava kui ka halenaljaka pildi sellest, kuidas inimesed oma kujutluste ja üksteisega (ammugi veel üksteiseta) hakkama ei saa. Iñárritu ja Aronofsky Eesti kastmes, koos autorile omaste fantaasiaelementidega. Maarja Kangro

Urmas Vadi

Neverland

MARGO

August hakkas juba lõppema, aga Margo oli ikka veel suvilas. Maastik ta ümber muutus. Kaste oli maas kuni lõunani, vahel isegi kauem. Aias kukkusid õunad, Margo vaatas nende kukkumist ja mõtles, et peaks muru ära niitma. Enne niitmist oleks õige õunad ära korjata? Paljud õunad on juba nii mädad, lausa lödid, et neid on raske rohu seest kätte saada. Võibolla peaks siiski enne niitma, sest õunu on niikuinii liiga palju, mis neist nüüd saab ja mis üldse saab? Margo seisis kasteses rohus, nagu oleks ta ära unustatud, nagu oleks ta ise üks Krügeri tui, oksad arusaamatult harali, tennised märjad.

Viimane kord, kui nad olid koos naisega siin aias seisnud, läks jälle vaidluseks. Kui tavaliselt läks vaidlus edasi sõimamiseks ja siis karjumiseks ja siis nutuks ja siis leppimiseks voodis, siis sel õhtul algas küll kõik nii nagu tavaliselt, aga ei mingit sõimu, kisa, ei leppimist ega ka voodit ei järgnenud.

Lõunaks keetis Margo kartuleid ja hakklihakastet, salati ta jättis ära ja otsustas selle asemel pärast paar õuna süüa. Isu ei olnud tal kuhugi kadunud, võibolla isegi vastupidi. Sellest oli möödas nüüd juba kuu, kui tema jäi siia suvilasse ja Elina on linnas. Poiss, kellele nad ei olegi veel midagi korralikult seletanud, on vahel siin, vahel seal.

Üksi olles ei oska Margo ikka veel ainult endale süüa teha, vaid teeb, nagu varemgi, tervele perele. Ja siis soojendab ja sööb kolm päeva järjest ühte ja sama toitu ja sööb rohkem, kui peaks. Kas siis hakklihakastet, kotlette või bolognese’t. Hakkliha meeldis talle, tal ei olnud ka steikide ega ribide vastu midagi, ega ka kala ja mereandide või juurikate vastu, aga hakkliha tundus kuidagi kõige omasem. Ta oskas sellest kõige paremini midagi teha, ta sai hakklihast aru. Ta oli mõelnud isegi boeuf à la tartar’i peale. See tundus ühelt poolt nii ahvatlev, teisalt oli ikkagi see mõte, süüa toorest liha, talle vastumeelne. Aga ta teadis, et tuleb päev, kui ta proovib selle ära!

Eelmisel nädalal poisile järele minnes käis Margo turuhoonest läbi ja ostis sügavkülma hakkliha täis. Ta jagas kümme kilo hakkliha kolmekümne neljaks osaks, pani iga nutsaku eraldi kilekotti. Enam-vähem kolmsada grammi kott. Selline tagavara tekitas Margos teatavat kindlustunnet. Kui kõik ta ülejäänud elu oli nüüd kuidagi arusaamatu ja hägus ja laiali, siis hakkliha oli konkreetne, see oli külmas ja seda oli palju.

Kuigi Margo käis nädala sees linnas loenguid andmas ja pea ülepäeviti poisil lasteaias järel, oli ta hakanud niisama linnas käimist vältima. Ta ei tahtnud kokku saada ühegi tuttavaga, kes küsiks, kuidas läheb. Vaevalt, et nad teadsid midagi, või mine tea? Igatahes ei tahtnud Margo sellisel juhul hakata mingit jama ajama, et oi, kenasti läheb, mis te nädalavahetusel teete, äkki saame kokku, tulete meie juurde, grillime. Ja samas ei tahtnud Margo öelda ka otse, kuidas asjad on. Ta ei tahtnud inimesi ehmatada, ja pealegi – mida ta siis ikkagi peaks ütlema? Ta polnud seda veel enesegi jaoks selgeks mõelnud. Ainus, mis ta peas vasardas, oli see hetk, kui jutt siin aias kiskus käest ära, Elina läks närvi, käed juba värisesid, suunurk tõmbas. Margo üritas teda emmata, suruda end Elina vastu, et lämmatada juba eos see loll tüli, mis mitte kuhugi ei vii, parem juba minna kohe voodisse! Pole vaja isegi voodit, siin samas, meie oma il