KahekГјmne aastaga Гјmber maailma

Irena Wiley

Poolatarist kunstniku Irena Baruch Wiley (1906–1972) elusaatus oli kirju ja huvitav. Abiellunud 1934. aastal Ameerika diplomaadi John Cooper Wiley´ga (1893–1967), sattus ta mehe ameti tõttu maailma eri paigusse, üks põnevam kui teine. Wiley´del tuli elada ja töötada Stalini-aegsel Venemaal, Anschlussi-eelses ja aegses Austrias, Salazari-aegses Portugalis, Colombias, Panamas, Iraanis, lisaks reisid teistessegi riikidesse. Meile, eestlastele, on oluline tõsiasi, et aastail 1938–1940 oli Wiley Ameerika saadik Eestis (mida ta nimetab naeratavaks maaks) ja Lätis. Nõnda olid Wiley´d nii nende kahe Balti riigi sõjaeelse eluolu kui ka hilisema annekteerimise tunnistajaiks. Sellest kõigest ja paljust muustki jutustab Irena Wiley oma mälestusteraamatus „Kahekümne aastaga ümber maailma“. Diplomaadi naisena teab ta rääkida poliitikast, kunstnikuna näeb aga ka iga maa elu emotsionaalsemat, maalilisemat, inimlikumat poolt.

Johnile

Saateks

I

Armas lugeja, sa hoiad käes paeluvat, puhuti meeletult kurba, naljakat ja liigutavat lugu mu vanatädi Irena Wiley elu kahekümnest aastast. Ta kirjutas selle raamatu osalt juhiseks noortele diplomaadi abikaasadele, kes astuvad tema jälgedes, ja osalt oma lummava elu mälestuseks. Mina ei oskaks tema teost kuidagi täiendada.

Kuid ma võin teile jutustada tema elust enne ja pärast seda lugu, ning anda aimu, milline naine Irena oli ja mida ta oma raamatust tagasihoidlikkuse tõttu välja jättis.

Irena Baruch sündis 20. sajandi algul Poolas Łódźi väljapaistva tekstiilitöösturi perekonnas. Tema vanaisa, kes oli vaid viis aastakümmet varem väikesest vaesest külast pagenud ja eduka äri rajanud – tõeline kerjusest kuningaks saamise lugu –, oli kohaliku juudi kogukonna tugisammas. Nooruspäevil Łódźis hakkas Irena katoliiklaseks, ilmselt armastatud prantslannast guvernandi eeskujul, kuid kindlasti ei sündinud see enne 1909. aastat, mil suri tema vaga vanaisa. Irena isa, kes ei näinud tekstiiliäril tulevikku, kolis perega algul Pariisi, siis Londonisse ja lõpuks Varssavisse. Irena, kes juba teadis, et temast saab kunstnik, sai täisealiseks pärast Esimest maailmasõda iseseisvuse kätte võitnud Poola pealinnas.

Maali- ja skulptuuritudengina sattus Irena peagi populaarset Ziemiańska kohvikut külastavate noorte kunstnike, luuletajate ja kirjanike seltskonda. See oli lootuse ja elevuse aeg, mil verinoor riik hakkas oma tulevikku kompama ning poliitikahuvilised noored intellektuaalid kogunesid iga päev värskeid uudiseid ja omaenda teoseid arutama. Rühmituses olid sellised luuletajad nagu Jan Lechoń, Julian Tuwim – lapsepõlvesõber Łódźist – ja Antoni Słonimski, legendaarne luuletaja nii enne kui ka pärast sõda ning palju aastaid hiljem, kommunistliku režiimi ajal, juhtiv dissident. Need, kes Irenat tollal tundsid, on teda kirjeldanud kui saledat tõmmut iludust. Słonimski kirjutas talle luuletusi ja paljud tema tutvuskonna noormehed olid temasse lootusetult armunud.

Kuid peagi kohtas Irena USA Varssavi-saatkonda nõunikuks tulnud uljast John Wiley’t ja sestpeale oli Irenal silmi vaid tema jaoks. Nad abiellusid neli aastat hiljem ja sellest raamat algabki.

Raamat lõpeb 1954. aastal Wiley’de lahkumisega Panamast ja Johni erruminekuga välisteenistusest, kuid nende lugu sellega veel ei lõpe. Algul New Yorgis ja hiljem Washingtonis suhtlesid Wiley’d endiselt oma sõpruskonnaga, kuhu kulusid Ameerika ja teiste riikide diplomaadid, kirjanikud, kunstnikud, kindralid, admiralid ja aadlikud. Kuna elasin 1960. aastail teismelisena Washingtonis, juhtus tihti, et kohtasin nende imeilusas Georgetowni kodus USA Ülemkohtu kohtunikku William O. Douglast, senati enamuse juhti Mike Mansfieldi või pianist Artur Rubinsteini (temagi oli kodulinna Łódźi poiss).

Ehkki Wiley’d kuulusid Washingtoni eliidi hulka, osales mu tollal juba kuuekümnendates eluaastates vanatädi marsil Washingtoni, kus Martin Luther King pidas oma kuulsa kõne „Mul on üks unistus”. 1967. aastal, pärast Jo