Kirikuehitajad
Oskar LГµvi
“Kirikuehitajad” on sõjaeelse tuntud ärimehe Oskar Lõvi (1892–1977) ajaloolise triloogia kolmas raamat, mis ilmus esimest korda 1970. aastal Kanadas varjunime Jaan Järvalane all. Triloogia esimese osa “Veretasu” ja teise osa “Risti tähe all” kordustrükid on ilmunud ühiste kaante vahel samuti kirjastuses Varrak 2014. aastal. Romaani tegevus algab 1230. aastal, kui peategelane, Virumaa Avispea küla taluperenaine Linda saab suure üllatuse osaliseks. Tema kümme aastat tagasi Revala all lahingus taanlastega surnuks arvatud mees Õnnemeel jõuab ootamatult koos mõne teise malevlasega koju vangipõlvest galeeridel. Linda on aga vahepeal astunud kristlikku abiellu oma noorpõlve armastatu Võttelega ja neile on sündinud mitu last. Kuidas edasi elada? Kas kehtima jääb esimene abielu, mis sõlmiti hiieplatsil, kus küla nõid selle kinnitas manalaste juuresolekul ning esivanemate õnnistusel, või pärast ristiusu vastuvõtmist Riiast tulnud preestrite poolt sõlmitud abielu? Autor räägibki meile Avispea küla elanike elust mitme järgmise aasta vältel – alalisest murest lõivude tasumise pärast taanlaste foogtile, leivanappusest ja näljahädast ikalduste aastatel, meeste jagelemisest talumaade pärast, kadedusest ja kavalusest, tapmiskavatsustest ja foogti salapärasest mõrvast, salaja hiiel käimisest, aga ka kiriku ehitamise plaanidest, et pääseks seal oma palvetega Jumalale lähemale, pikkadest vaidlustest ja kõhklustest, enne kui tõesti üks kirik kerkib Järvamaale – Järva-Johannese kirik, mida rahvas hiljem hakkas kutsuma Järva-Jaani kirikuks, ja teine Virumaale Ebavere mäe alla. Linda, ristitud nimega Maarja, oli selle kiriku mõtte algataja ja tema mälestuseks nimetatakse kirik Väike-Maarja kirikuks. Autori soov on kirjutades olnud, et tema romaanid oleksid “väikeseks mälestusmärgiks meie esivanematele kaugeist ununenud päevist” ja tunnistuseks oma rahva võitlusvaimust ja püsimajäämisest ajaloo keerdkäikudes. 344 lk
Oskar LГµvi
Kirikuehitajad
Kallis lugeja!
Minu isa Oskar Lõvi (1892–1977) oli isamaalane, kes töötas Eesti heaks ja pidas tähtsaks eesti rahva võitlus- ja võiduvaimu edastamist järeltulevatele põlvedele. Tema viimane panus sellesse oli kirjutada paguluses kaks triloogiat – kokku kuus raamatut.
Esimene neist „Kolm naist” koosneb romaanidest „Alma”, „Klaara” ja „Viktooria”, teine romaanidest „Veretasu”, „Risti tähe all” ja „Kirikuehitajad”. Kõik peale „Viktooria” ilmusid Torontos ajavahemikul 1965–1970 Jaan Järvalase nime all. Nii nagu kogu isa elus ja tegevuses, oli kindlasti ka nende raamatute ilmumisel suur osa minu emal Herta Leonore Steinil (1909–1998), isa heal ja truul partneril.
Isa on oma lühikestes käsikirjalistes eluloolistes märkmetes rääkinud sellest, et tema huvi kirjanduse vastu sai alguse juba lapsepõlves ja jätkus kooliajal.
„Kuna kodus oli suur huvi raamatute vastu, siis tekkis ka minus endas huvi kirjanduse vastu. Koolis oli meil kirjandusring, kus loeti, refereeriti ja arvustati värskeid ilukirjanduslikke töid. Meil endal käis käsitsi kirjutatud ajakiri, mida ma ise toimetasin ja kus ka kirjutasin. Käisime Vanemuises kirjandusõhtutel ja muidugi mõista teatrietendustel.
Suviti tegelesin ma rahvaluule korjamisega. Mitme suve kestel olin Eesti Kirjandusseltsi ülesandel (doktor Oskar Kallase kaudu) maal ringi liikumas ja rahvalaule, jutte, ebausukombeid, kohanimesid ning murdesõnu kogumas. Paljud minu kogutud laulud on praegugi Helsingi Kirjandusseltsi arhiivis.”
NГјГјd, nelikГјmmend-viiskГјmmend aastat hiljem otsustasin ma kaasa aidata isa romaanide kordustrГјkkide ilmumisele, et ka Eestis oleks vГµimalik neid lugeda.
Ma olen tänulik kirjastusele Varrak, kus on ilmunud varem viie raamatu kordustrükid ja nüüd viimasena romaan „Kirikuehitajad”. Suur tänu kõigile neile, kes aitasid lahkelt kaasa raamatute taasilmumisele ja seeläbi minu isa mälestuse jäädvustamisele tema kodumaal!
В В В В TГµnis Oskar LГµvi
KIRIKUEHI