KuningatГјtar
Кира Касс
Valik #4
„Kuningatütar“ on neljas raamat Kiera Cassi ülimenukast sarjast, mida on avaldatud rohkem kui kahekümnes riigis üle maailma ning on New York Timesi bestseller. – Kakskümmend aastat tagasi võitis krooni tema ema. Nüüd on printsess Eadlyni kord armastus leida. Printsess Eadlyn on lapsest saati kuulnud lugusid Valikust, mis viis kokku tema ema ja isa. Ehkki need kõlavad muinasjutuliselt, ei soovi Eadlyn ise midagi säärast läbi teha. Saatusel on aga teised plaanid ja nii seisavad ühtäkki tema ees kolmkümmend viis väärikat kavaleri. Mõistagi ei looda Eadlyn peale sunnitud Valikust armastust leida. Ent võib-olla pole õnnelik lõpp isegi tema jaoks nii võimatu, nagu ta alati arvanud oli…
Kiera Cass
KuningatГјtar
Pühendatud Jim ja Jeannie Cassile. Lugematutel põhjustel, kuid peamiselt tänutäheks Callaway eest.
1.В PEATГњKK
Ma ei suutnud hinge seitse minutit kinni hoida. Isegi minut tundus vГµimatu. Kord pГјГјdsin joosta seitsme minutiga Гјhe miili, sest olin kuulnud, et sportlased suudavad seda neljaga. Ma ei jГµudnud kuigi kaugele, sest poolel distantsil hakkas seest pistma.
Ometi suutsin ma seitsme minutiga käia ära ühe, paljude meelest üsna muljetavaldava käigu – saada kuningannaks.
Nimelt tulin ma ilmale täpselt seitse minutit enne vend Ahrenit. Nii et troon, mis oleks pidanud olema tema, sai minu omaks. Oleksin ma sündinud põlvkonna jagu varem, poleks seegi lugenud. Kuna Ahren oli meessoost, saanuks pärijaks tema.
Aga minu ema ja isa ei suutnud leppida, et nende esmasündinult röövitakse kroon lihtsalt kogemata kombel kaasa saadud, mis sest et võrdlemisi kaunite rindade tõttu. Seega muutsid nad seadust, rahvas juubeldas ja mind treeniti päevast päeva Illéa järgmiseks valitsejaks.
Vanemad ei mГµistnud, et ehkki nemad pГјГјdsid mu elu Гµiglaseks muuta, tundus see mulle ebaГµiglane.
Püüdsin mitte kaevelda, sest andsin endale aru, kuidas mul vedas. Ometi tundus mõnedel päevadel ja isegi kuudel, et minu õlgadel lasus liiga suur koorem. Õigupoolest oleks see koorem igaühele liig.
Lappasin lehe läbi. Järjekordne mäss, seekord Zunis. Kakskümmend aastat tagasi teatas isa kuningaks saades esimese asjana kastisüsteemi kaotamisest ja minu eluajaga laguneski see järk-järgult koost. Mulle tundus siiani veider, et kunagi jagati inimesed meelevaldselt ahistavatesse raamidesse. Ema oli Viis, isa Üks. Täiesti jabur, seda enam, et erinevused ei paistnud kuskilt välja. Kust mina pidin teadma, kas kõnnin Kuue või Kolme kõrval? Ja mis vahet sel ka oli?
Kui isa kastide kaotamise välja kuulutas, juubeldas kogu rahvas. Ja isa lootis endamisi, et järgmise sugupõlvega loksuvad asjad Illéas paika.
Ent nii ei läinud – see viimane mäss oli vaid järjekordne juhtum pikas rahutuste reas.
„Kohvi, teie kõrgeausus?” küsis Neena ja asetas tassi mu lauale.
„Aitäh. Taldrikud võid ära viia.”
Lasin silmadega üle artikli. Seekord põletati maha restoran, sest omanik ei ülendanud kelnerit kokaks. Kelner väitis, et lubatud edutamisest taganeti tema perekonna kunagise kasti tõttu.
Maja tuhastunud varemeid silmitsedes ei osanud ma ausõna öelda, kelle poolt olla. Omanikul oli õigus edutada või vallandada, keda iganes ta soovis. Ja kelneril oli õigus eel-dada, et tema väärtus ei sõltu millestki, mida tehniliselt enam ei eksisteerinudki.
Lükkasin lehe eemale ja võtsin oma joogi. Isa lööb see rivist välja. Kindlasti ketras ta seda juhtumit juba praegu oma peas ning mõtles, mida ette võtta. Häda oli selles, et kui üks kastipõhine diskrimineerimisjuhtum õnnestuski lahendada, ei suutnud me tegeleda nende kõigiga. Neid oli liiga keeruline tuvastada ja neid juhtus kaugelt liiga tihti.
Panin kohvi käest ja läksin garderoobi. Oli aeg päevale vastu minna.
„Neena!” hüüdsin. „Tead sa, kus mu ploomikarva kleit on? See õlalindiga.”
TeenijatГјdruk tГµttas appi ja kissitas keskendunult silmi.
Neena oli palees