Kummitus
Jo NesbГё
Üks mees saabub Bangkokist Oslosse ja kõnnib läbi Kvadratureni, Norra pealinna narkomüügikeskuse, kus valitseb uut tüüpi uimasti, mida kutsutakse violiiniks. Müüki juhib salapärane Dubai, keda ei ole keegi näinud. Linna saabunu astub odavasse hotelli ja täidab registreerimislehe. Amet: mõrvad. Nimi: Harry Hole. Ta külastab endist ülemust politseiprefektuuris ja palub tollelt asjata luba juhtumit uurida. See-eest saab ta loa külastada eeluurimisvanglas istuvat süüdistatavat. Harry ei tunne noormeest peaaegu äragi. Kuid pole kahtlust, tegu on Olegiga. Kelle ema on naine, keda Harry ikka veel armastab.Jo Nesbø (snd 1960) kriminaalromaane politseiuurija Harry Holest on saatnud nii lugejate kui ka kriitikute hulgas muinasjutuline edu. Raamatud on ilmunud rohkem kui 40 keeles, neist antakse välja üha uusi kordustrükke ning kirjanikku on pärjatud hulga auhindade ja nominatsioonidega. Romaaniga „Muretu” kandideeris autor Ameerika prestiižseimale Edgar Allan Poe nimelisele auhinnale. 2011. aasta jaanuaris jõudis „Soomussüda“ Suurbritannias raamatute müügiedetabeli tippu. Nesbø on kirjutanud ka populaarse „Doktor Proktori” lasteraamatute sarja.416 lk
Originaali tiitel:
Jo NesbГё
Gjenferd
Aschehoug
Oslo
2011
Toimetanud Siiri Soidro
Kujundanud Eiko Ojala
Copyright В© Jo NesbГё 2011
Published by agreement with Salomonsson Agency
В© TГµlge eesti keelde. Maarja Siiner, 2014
ISBN 978-9985-3-3043-2
ISBN 978-9985-3-3185-9 (epub)
Kirjastus Varrak
Tallinn, 2014
www.varrak.ee
www.facebook.com/kirjastusvarrak
TrГјkikoda Greif OГњ
I OSA
1. PEATГњKK
Karjed kutsusid teda. Helid läbistasid piikidena õhtuse Oslo kesklinna muid hääli, ühtlast automüra akna taga, kusagil valjenevat ja vaibuvat sireeni, kirikukelli, mis olid just siinsamas lähedal lööma hakanud. Ta käis süüa otsimas peamiselt õhtuti, vahel ka enne päikesetõusu. Nina vastu määrdunud linoleumi köögipõrandal. Ta registreeris ja jaotas lõhnad välgukiirusel kolme kategooriasse: söödav, ohtlik või ellujäämiseks ebaoluline. Halli tuha hapukas lehk. Vere imal suhkrumaitse vatitordil. Kibe õllelehk Ringnesi märgiga pudelikorgi all. Tühjast metallhülsist, kuhu oleks mahtunud üheksamillimeetrise ja kaheksateistmillimeetrise läbimõõduga tinakuul, mida püstoli järgi, milleks see loodud oli, kutsuti ka lihtsalt Malakoviks, immitses väävli, lämmastiku ja süsinikdioksiidi gaasimolekule. Suits, mis kerkis ikka veel hõõguvast kullakarva filtri ja musta Vene riigikotka vapiga sigaretist. Tubakas on söödav. Ja siis: alkoholi, naha, rasva ja asfaldi hais. King. Ta nuusutas seda. Tegi kindlaks, et see pole nii kergesti manustatav kui kapis olev tagi, mis haises bensiini ja selle looma roiskumise järele, millest see tehtud oli. Närilise aju keskendus nüüd sellele, kuidas tungida läbi ees lebava asja. Ta oli proovinud mõlemalt poolt. Üritanud litsuda oma kahekümne viie sentimeetri pikkust ja tublisti alla poolekilost keha sellest mööda, kuid asjata. Takistus lebas küljeli, selg vastu seina, ja tõkestas augu, mis viis pesasse, kus ootasid tema kaheksa vastsündinud, pimedat ja karvadeta poega, kes karjusid üha valjemini ta nisade järele. Lihamäest tulvas soola, higi ja vere haisu. See oli inimene. Veel elav inimene: roti teravad kõrvad tabasid läbi poegade näljakarjete aeglaseid südamelööke.
Ta kartis, kuid tal polnud valikut. Poegade toitmine oli olulisem kui kõik ohud, kogu pingutus, kõik muud instinktid. Nii et ta jäi seisma, nina püsti, oodates, et äkki langeb lahendus talle sülle. Kirikukellad lõid nüüd inimese südamega samas taktis. Üks löök, kaks, kolm, neli ...
Ta paljastas oma närilisehambad.
Juuli. Raisk. Et ma ainult juulis ei sureks. Kuulen ma tõesti kirikukellasid või oli neis neetud kuulides hallutsinogeene? Okei, ongi kõik. Ja mis vahet seal on? Siin või seal? Praegu või kunagi hiljem. Kas ma tõesti ei vääri roh