PГјramiid

Henning Mankell

Piper Cherokee sportlennuk kukub mäenõlval alla ja süttib. Piloot ja kaasreisija hukkuvad. Kurt Wallander Ystadi politseist avastab peagi, et ühtegi lennukit pole kadunud – järelikult puudus alla kukkunud lennukil lennuluba. Keset katastroofijuurdlust saabub öine häirekõne: õdede Eberhardssonide õmblustarvete äris on puhkenud tulekahju. Majja sisse põlenud õdede surnukehade hilisem ekspertiis paljastab kohutava tõe: mõlemat hukkunut on kuklasse tulistatud. „Püramiid“, eelviimane Wallanderist jutustav romaan, astub sammukese tagasi: lugu algab 1969. aastal, mil Wallander on kõigest 21-aastane patrullpolitseinik, ja lõpeb 1989. aastal. Niisiis annab romaan tähtsamad lähtekohad Wallanderi isiku mõistmiseks. See jutustab algusaegadest Monaga, kohtumisest Wallanderi õpetajaks saanud Rydbergiga ja sellest, kuidas Wallander hakkab mõistma, et temast võib kõigest hoolimata saada hea kriminaalpolitseinik. Henning Mankell (s 1948) on kirjanik ja lavastaja, kes elab Mosambiigis ja Rootsis. Mitmed Kurt Wallanderist jutustavad kriminaalromaanid on saanud Rootsi krimiakadeemia ja Skandinaavia kriminaalkirjanduseühingu auhindu ning neid on tõlgitud paljudesse keeltesse.

Rolf Lassgårdile[1 - Rolf Lassgård (s 1955) – rootsi näitleja, Kurt Wallanderi kehastaja 1994–2007 valminud filmides. – tlk].

Soojuse, tänu ja sügava imetlusega.

Ta on mulle Wallanderist jutustanud palju niisugust, mida ma varem ei teadnud.

eessГµna

Alles siis, kui olin lõpetanud kaheksanda ja viimase loo Kurt Wallanderist, taipasin, millist alapealkirja olin kogu aeg tulutult otsinud. Kui kõik, või vähemalt enamik, oli valmis, sain aru, et alapealkiri oleks loomulikult pidanud olema „Romaanid Rootsi riigi murest”.

Aga selle peale tulin ma juba liiga hilja. Hoolimata asjaolust, et kõik raamatud on variatsioon ühel ja samal teemal: „Mis toimub 1990-ndatel Rootsi õigusriigiga? Kuidas saab demokraatia püsima jääda, kui õigusriigi vundament on murenenud? Kas Rootsi demokraatia hind on nii kõrge, et ühel päeval ei tasu see ennast enam ära?”

Neid küsimusi puudutab ka enamik mulle tulnud kirju. Paljud lugejad on väljendanud vägagi arukaid mõtteid. Minu jaoks annab see kinnitust sellest, et Wallander on omal moel olnud eestkõnelejaks paljude inimeste süvenevale ebakindlusele, vihale ning elutervele arusaamisele õigusriigi ja demokraatia vahelistest suhetest. Paksud kirjad või lakoonilised postkaardid maailma sellistest nurkadest, millest ma kuulnudki polnud, kõikvõimalikel kellaaegadel tulnud telefonikõned, e-kirjades kõnelenud ärritunud hääled.

Õigusriigi ja demokraatia kõrval on mulle esitatud küsimusi ka muudel teemadel. Mõned neist on puudutanud lugejate poolt elevusega tuvastatud ebajärjekindlust. Peaaegu kõigil juhtudel, kui lugejad on avastanud „eksimusi”, on neil õigus olnud. (Ja lubage mul samas kohe märkida, et järjekindlusetust võib avastada ka siit köitest. Olgu siis juba kohe öeldud, et käesolevas raamatus avaldatu on õige! Toimetajate peale ei tohi langeda vähimatki varju. Ma poleks osanud endale Eva Stenbergist paremat toimetajat tahtagi.)

Kuid enamikus kirjades esitatakse küsimus: mis toimus Wallanderi elus enne romaanisarja algust? Kui kuupäevaliselt täpsustada, siis enne 8. jaanuari 1990? Enne seda varajast talvehommikut, kui Wallander oma voodis telefonihelina peale ärkab, ehk sissejuhatust romaanile „Näota mõrvarid”. Mõistan väga hästi inimesi, kes küsivad, kuidas see kõik tegelikult algas. Tegevustiku alguses on Wallander 42 aastat vana. Kuid selleks ajaks on ta juba pikalt politseis töötanud, ta on olnud abielus ja lahutanud, tal on laps, ja mingil ajal on ta Malmöst lahkunud ning Ystadi kolinud.

Lugejad on kГјsinud. Ja loomulikult olen ka mina ise selle peale mГµelnud. Гњheksa aasta jooksul olen vahel sahtleid kraaminud, kaevanud tolmustes paberikuhjades vГµi tuhninud diskettide Гјhe- ja nullijadade hulgas.

Mõni aasta tagasi, kui olin lõpetanud viienda raamatu „Valejälg”, mõistsin, et olin m