Josef Mengele kadumine

Fanatismist, rahast ja ambitsioonidest rikutud maailmas liiguvad ringi endised natsid, Mossadi agendid, rahaahned naised ja operetidiktaatorid. Josef Mengele – endine Auschwitzi koonduslaagri arst, keda hüüti Surmaingliks – saabub Argentinasse 1949. aastal. Varjates end erinevate pseudonüümide taha, mõtleb endine arst-piinaja alustada Buenos Aireses uut elu. Peróni Argentina võtab nii tema kui ka mitu teist endist natsi-Saksamaa kõrget poliitikut ja sõjaväelast lahkelt vastu. Ent jälitamine algab taas ja SS-i arst peab põgenema Paraguaysse, sealt Brasiiliasse. Ta eksleb ühest peidukohast teise, maskeeritult ja kabuhirmus, ta ei leia enam iial rahu … kuni oma salapärase surmani ookeanikaldal 1979. aastal. Kuidas pääses üks enim jahitud natsikurjategijaid kolmekümne aasta jooksul tihedast võrgust läbi? Teie ees on Josef Mengele dantelik Lõuna-Ameerika odüsseia, tõsieluline romaan tema sõjajärgsest põgenemisest. Josef Mengele (16. märts 1911 Günzburg – 7. veebruar 1979 Bertioga, Brasiilia) oli saksa arst. Teise maailmasõja ajal juhtis Auschwitzi surmalaagris laborit, kus korraldas võikaid rassistlikke ja pseudoteaduslikke katseid. 1935 kaitses filosoofiadoktori kraadi Münchenis (diplomitöö „Nelja rassigrupi alaluuosade rassimorfoloogiline uurimus“). 1936 sooritas arstiteaduskonna riigieksamid. 1937. aastast töötas Frankfurdis pärilikkuse, bioloogia ja rassipuhtuse instituudis professor Otmar vabahärra von Verschueri (1896–1969) juures. 1938 kaitses teistkordselt doktorikraadi. Seoses Mengeli kuritegudega Auschwitzi koonduslaagris tunnistati tema mõlemad doktorikraadid 1960. aastatel kehtetuks. 1938 sai temast Natsionaalsotsialistliku Saksa Töölispartei ja SS-i liige. 1940–42 teenis sõjaväemeedikuna Relva-SS-is, alguses Prantsusmaal ning seejärel Nõukogude Liidu okupeeritud territooriumil. 1942 autasustati teda esimese klassi raudristiga, kui oli vaenlase tule all olevast tankist kaht haavatud sõdurit välja tirides ise haavata saanud. 1943. aasta mais määrati ta meditsiiniohvitseriks Birkenausse, Auschwitzi surmalaagrisse. 1945. aasta jaanuaris põgenes Mengele Auschwitzist ja vahistati liitlasvägede poolt USA tsoonis, kuid vabastati juuli lõpus. 1945–49 töötas Baieris tallimehena, kasutas valenime Fritz Ullman, hiljem Fritz Hollmann. Nürnbergi protsessil tema üle kohut ei mõistetud. Teda peeti surnuks, tema perekond väitis, et Mengele on idarindel kadunuks jäänud. 1949 lahkus Itaaliasse, kus sai valepassi Helmut Gregori nimele ja seejärel Punase Risti põgenikupassi, mis andis talle õiguse sõita mistahes riiki. 20. juunil 1949 saabub Mengele Buenos Airesesse. 1958 alustati anonüümkirja alusel perekond Mengele vastu suunatud uurimist. 1959 andis Freiburgi prokuratuur välja Josef Mengele vahistamismääruse. Samal aastal põgenes Mengele Paraguaysse, kus sai kodakondsuse Jose Mengele nimele. 1960. aasta oktoobris põgenes Mengele Brasiiliasse, kasutades Peter Hochbichleri nimele välja antud dokumente. 1979 tabas teda Brasiilias Bertiogas meres ujudes rabandus ja ta uppus. Mengele maeti 8. veebruaril 1979 Wolfgang Gerhardi nime all. Mengele üle mõisteti 1985. aastal Jerusalemmas postuumselt kohut. Prantsuse ajaloolase ja kirjaniku Olivier Guezi tõsieluline romaan Josef Mengele sõjajärgsest põgenemisest põhineb arvukatel uurimustel ja viimastel aastatel avalikkuse ette jõudnud arhiivimaterjalidel. Romaan pälvis 2017. aastal Renaudot’ auhinna. Olivier Guez on kirjutanud muu hulgas romaanid „Uskumatu tagasipöördumine, juutide lugu Saksamaal alates 1945. aastast“, „Ülistus kadumisele“ ja „Jacques Koskase revolutsioonid“. 2016. aastal pälvis ta Saksamaal auhinna parima stsenaariumi eest filmile „Fritz Bauer, saksa kangelane“.