Unenägude tõlgendamine

Tänapäev

Sigmund Freud

“Unenägude tõlgendamine” on Sigmund Freudi peateos, mis kuulub 20. sajandi mõttelugu ja vaimuelu enim mõjutanud raamatute hulka Just see raamat pani aluse Freudi kuulsusele ja populaarsusele, paljud tema tuntud ja poleemikat tekitanud teooriad pärinevad just “Unenägude tõlgendamisest”. Freudi peamine sõnum lugejale on lihtne: unenägudel on tähendus, mille saab välja tuua psühhoanalüüsi abil. “Unenägude tõlgendamine” on ühest küljest psühhoanalüüsi alusteos, samas aga võib seda lugeda kui ühte Euroopa kultuuriloo võtmeteksti, mis lõpuks tõlgitud ka eesti keelde. Sigmund Freud (1856–1939) oli Austria neuroloog ja psühholoog, kes sai tuntuks psühhoanalüüsi alusepanijana.

SIGMUND FREUD

UNENГ„GUDE TГ•LGENDAMINE

UNENГ„GUDE TГ•LGENDAMINE

Flectere si nequero superos, acheronta movebo

EELMГ„RKUS

(ESIMESELE TRГњKILE)

Ma usun, et üritades siin kujutada unenägude tõlgendamist, ei astu ma üle neuropatoloogiliste huvide ringist. Sest unenägu osutub psühholoogilisel kontrollimisel esimeseks ebanormaalsete psühholoogiliste moodustiste rea liikmeks, mille järgmiste liikmete seast annavad arstile praktilistel põhjustel tegevust hüsteerilised foobiad, sundkujutlused ja luulud. Sellisele praktilisele tähendusele unenägu – nagu näha – pretendeerida ei saa; seda suurem on aga selle teoreetiline väärtus paradigmana, ja kes ei mõista seletada unenäopiltide tekkimist, püüab edutult mõista ka foobiaid, sundkujutlusi ja luulusid, võib-olla ka nende terapeutilist mõjutamist.

Sama seos, mille tõttu meie teema on oluline, kannab aga vastutust ka käesoleva töö puuduste eest. Selles käsitluses rikkalikult leiduvad murdepinnad vastavad sama rohketele puutepunktidele, kus unenägude moodustumise probleem haakub psühhopatoloogia ulatuslikumate probleemidega, mida siinkohal ei saanud käsitleda ja millele pühendatakse hilisemad käsitlused, kui selleks piisab aega ning jõudu ja materjali saadakse juurde.

Materjali eripära, mille varal ma unenägude tõlgendamist seletan, on selle avaldamise mulle raskeks teinud. Tööst enesest tuleneb, miks kõik kirjanduses jutustatud ja tundmatutelt kogutavad unenäod ei ole minu eesmärgi jaoks kasutuskõlblikud; mul oli valida vaid omaenese unenägude ja minu juures psühhoanalüütilist ravi saavate patsientide omade vahel. Viimase materjali kasutamist takistas asjaolu, et neurootiliste omaduste sekkumine tekitas siin unenäoprotsessides soovimatuid komplikatsioone. Minu enese unenägude teatamine osutus aga lahutamatult seotuks sellega, et ma avasin oma psüühilise elu intiimasjad võõrastele pilkudele enam, kui mulle oleks meeldinud, ja enam, kui seda peab tegema kirjamees, kes ei ole mitte luuletaja, vaid loodusuurija. See oli piinlik, ent vältimatu; ma leppisin sellega, et mitte täielikult loobuda oma psühholoogiliste tulemuste tõendamisest. Loomulikult ei suutnud ma vastu seista kiusatusele väljajätmise ja asendamisega murda mõnel ebadiskreetsusel latv maha; alati, kui nii juhtus, kahjustas see otsustavalt minu kasutatavate näidete väärtust. Ma saan vaid väljendada lootust, et lugeja asetab ennast minu keerulisse olukorda, suhtub minusse mõistvalt, ja lisaks, et kõik need isikud, keda teatatud unenäod mingilgi viisil puudutavad, ei taha vähemasti unenäoelule mõttevabadust keelata.

EESSГ•NA TEISELE TRГњKILE

Et sellest raskesti loetavast raamatust on kahe esimese aastakümne järel osutunud vajalikuks teine trükk, ei ole ma tänu võlgu mitte erialaringkondade huvile, kelle poole ma eespool seisvate lausetega pöördusin. Näib, et minu kolleegid psühhiaatrid ei ole võtnud vaevaks jõuda kaugemale esialgsest võõristusest, mida võis tekitada minu uuelaadne arusaam unenäost, ja minu kolleegid filosoofid, kes on juba kord harjunud käsitlema unenäoelu probleeme – mõne üksiku, korduma kippuva lausega – kui teadvusseisundi ripatsit, ei märganud ilmselt, et just sellest otsast saaks tuua esile kõiksugu asju, mille tulemusena tuleks meie psühho