Siinpool linnuteed

Heli Reichardt

Keegi ei sünni tühjale kohale: meie ees on läinud esivanemad, meie taga tulevad järeltulijad. Elust, mida iga inimene siin maa peal elab, jäävad nii nähtamatud kui ka nähtavad jäljed, mis omavahel peente niitidena põimuvad. Romaani „Siinpool Linnuteed” tegevus toimub siin ja praegu: Tallinnas, kus peategelane Lilli elab, ühes linnaäärses vanadekodus, kus ta töötab, ning Läänemaa tühjenevas rannakülas, kus ta pärib oma onult Saueaugu talu. Kõik on turvaliselt tavapärane, kuni naise ellu murravad sisse sündmused, mis panevad ta valikute ette – ikka lootuses, et parim on alles ees. Romaan „Siinpool Linnuteed” on Läänemaal elava Heli Reichardti kolmas raamat. Romaan „Walpurgi öö” ilmus 2014. aastal, lasteraamat „Leenu ja Liisu lood” 2015. aastal. Käesolevale romaanile on oodata järge.

Heli Reichardt

Siinpool linnuteed

Minu vanematele Erna ja Aleksander Reichardtile

1

Varakevadine Eestimaa ei meelita kedagi; taevas ripub raagus puude kohal nagu aiale kuivama visatud kalts, mis nõrutab allapoole hallikirjusid piisku. Niigi märg maa lirtsub jalge all. Porisesse pinda uurduvad jäljed valguvad kohemaid vett täis. Kõrgemal ja kuivemal jäljed kaovad – nagu oleks nende tekitaja ühtäkki siinsamas õhku haihtunud…

Tallinna–Pärnu maantee viaduktilt keerab heledat värvi väikeauto järsult paremale ja kaob raagus puude vahele. Liiklus on hõre. Linna poole sõitjad ei kiirusta: kaubanduskeskuste mekad avavad eelmise päeva möllust vaevu välja puhanud uksed alles keskhommikuks, et ikka uusi ja uusi inimesi hiliste õhtutundideni oma seinte vahel lõksus hoida, söötes ette reklaame, allahindlusi, väljamüüke – iga sorti lubadusi ihule ja hingele. Õhtused pidutsejad, kelle öine linnamelu on alla neelanud, ei ärka veel niipea elule.

Metsa vahelt kerkiv tihke ja nätske udu kummastab kontuure, vastu esiklaasi potsatavad esimesed piisad. Rohkem ei olegi midagi näha: teisenenud reaalsuse hägustunud piirjooned pressivad autolaternate kitsa triibu olematuks, lastes aimata vaid jupikest tumedat asfalti ja järgmist teekäänakut.

Naine rooli taga on pinevil: keha ei toetu rahulikult istme selja- ja kaelatoe vastu, vaid on ettepoole kummargil, nagu aitaks tema hoiak masinal teel püsida, jõudmaks sinna, kuhu on määratud, teha ära see, mis ees ootab, ja kiirustada sama teed pidi tagasi. Kõik peab mahtuma sellesse päeva, mis on nüüdsama alanud.

Naine ei ole esimeses nooruses ja vähemalt täna ei püüagi ta seda varjata: pingsalt kissitavatest silmanurkadest hargnevad lehvikuna peened kortsukiired, kokkupigistatud hambad ja püstine lõug suruvad huuled vaevuaimatavaks kriipsuks. Täna pole tal oma välimusest sooja ega külma. Need, keda tema näeb, ei tunne teda, ja võõraste arvamused jätavad ta ükskõikseks. Ega tegelikult olegi palju neid, kes talle korda lähevad, veel vähem on neid, kellele tema elu ja tegemised midagi tähendavad.

Tihenev vihmasein süvendab ümbritseva anonüümsust. Üksikud teeäärsed majad, suvalistesse kohtadesse juhatavad teeviidad, lehitud puud – kõik libiseb mööda, taandub silmade eest ja tardub oma kohale sinna eikuhugi. Teel ei ole ainustki hingelist, ei inimesi ega loomi.

Maantee ise on kõrgemast klassist: sile asfalt, ei auke ega konarusi, teepiirded ja – märgistused helklevad kaugusse, muudkui vajuta ja mine! Mööda kõigest, mis midagi ei tähenda ega vääri isegi silmanurgast heidetud pilku. Igal sõitjal on oma eesmärk, oma siht silme ees, ja sinna, määratud punkti kohalejõudmiseks pingutavad kõik. Alles seal, tee lõpus, jätkub elu, mida sõitjad enesega kaasas veavad, kusagil seal ootab marja- või karjamaa, kuidas kedagi.

Mets lõpeb nagu noaga lõigatult, viimased vettinud lepaja toomingasalud jooksevad selja taha ja kummardavad ühtse viiruna lagendiku poole. Põldude hiiglasuur musta pliiatsiga maalitud kulmukaar põrnitseb halli taevast. Sügisene künd ulatub teeäärteni, hakkab lausa piiretesse kinni, et üürikese kevade ja suve jooksul viimse pi