Г•mblejanna Madriidist

Maria DueГ±as

On 1936. aasta. Mood nõuab lainelisi soenguid, pärlikeesid ja pitsiga sigarette, viltuseid kübaraid, siidsatääni ja naiselikku vööjoont. Madriid on ärev ja ebakindel. Marokos valmistuvad sõjaväelased kukutama Hispaania vabariigi seaduslikku valitsust.

Õmblejanna Sira on suurte illusioonide tiivul sattunud kodusest Madriidi agulist Marokosse, kus pulbitseb rahvusvaheline suurilmaelu. Selle sära kustub aga isiklike saatuselöökide ja ajaloo keerdkäikude mõjul ning Sira leiab end võõral maal täiesti üksi. Parseldajast pansionipidaja abiga paneb ta püsti kontinendi glamuurseima moeateljee, valutades samal ajal südant sõjast räsitud kodumaa saatuse pärast.

2009. aastal ilmunud romaanist on saanud Hispaania viimaste aastate suurim menuk, mida on tГµlgitud enam kui 25 keelde. Raamatu pГµhjal on valminud ka Гјlipopulaarne teleseriaal.

MarГ­a DueГ±as

Г•mblejanna Madriidist

Esimene osa

1

Mu saatuse määras kirjutusmasin. See oli üks Hispano-Olivetti ja nädalaid oli ta minust eraldatud vaateakna klaasiga. Nüüd, möödunud aastate barrikaadi varjust tagasi vaadates, on raske uskuda, et ühel lihtsal mehaanilisel asjandusel võis olla piisavalt võimu, et muuta elutee suunda ja heita mõne päevaga põrmu kõik kavatsused. Nii aga oli ja mina ei saanud midagi teha, et seda ära hoida.

Tõttöelda polnud plaanid, mida ma tollal hellitasin, kuigi suured. Need olid vaid lähemad püüdlused, peaaegu kodukootud, vastavuses tolle koha ja aja koordinaatidega, milles ma juhtusin elama; tulevikuplaanid, mis olid käeulatuses, kui vaid pisut sõrmeotsi sirutada. Noil päevil tiirles mu maailm aegamisi paari üksiku lähikondse ümber, kelle uskusin olevat kindla ja kadumatu. Ema oli alati olnud neist vankumatuim. Ta oli väljaõppinud õmbleja ja töötas ühes valitud klientuuriga õmbluskojas. Ema oli vilunud ja võimekas, ent temast ei saanud eales midagi enamat kui lihtne õmblejanna – palgatöötaja nagu paljud teised –, kes kümme tundi päevas oma küüsi ja silmi vaevates lõikas ja õmbles, proovis ja kohendas rõivaid kehadele, mis ei kuulunud talle, ja pilkudele, mis harva olid suunatud tema isikule. Oma isast teadsin tollal vähe. Peaaegu mitte midagi. Teda polnud kunagi ligiduses, ent ta eemalolek ka ei häirinud mind. Ma ei tundnud ealeski tema vastu erilist uudishimu, kuni ema – olin siis kaheksaüheksaaastane – söandas poetada mulle mõned asjaolud. Et isal on teine pere, et meil pole võimalik koos elada. Neelasin teate alla sama suure kiiru ja sama vähese isuga kui viimased lusikatäied paastuhautist, mis mul ees seisis – tolle võõra isiku elu pakkus mulle oluliselt vähem huvi kui saada kibekähku õue platsi peale mängima.

Ma sündisin 1911. aasta suvel, samal aastal, kui Pastora Imperio abiellus Galloga, Mehhikos nägi ilmavalgust Jorge Negrete ning Euroopas kustus belle époque’iks kutsutud ajastu täht. Kaugusest hakkas kostma eelseisva esimese ilmasõja trummipõrinat ning Madriidi kohvikuis loeti toona El Debatet ja El Heraldot, samal ajal kui Chelito lavalaudadel kupleede rütmis häbitult puusi nõksutades mehi hullutas. Kuningas Alfonso XIII-l läks noil kuudel korda eostada armukeste sekka viies seaduslik laps. Tema valitsuse eesotsas oli samal ajal liberaal Canalejas, võimetu ette nägema, et vaid aasta hiljem lõpetab üks ekstsentriline anarhist tema elu, kõmmutades talle kaks lasku pähe, kui ta parasjagu San Martíni raamatupoe uudiskirjandust silmitseb.

Ma sirgusin mõõdukalt õnnelikus keskkonnas, kus oli enam kitsikust kui luksust, kuid ilma suurema puuduse või meelehärmita. Kasvasin üles ehtsas madriidilikus linnaosas ühel kitsal tänaval Paja väljaku lähistel, paari sammu kaugusel kuningapaleest. Kiviviske ulatuses linnasüdame lakkamatust saginast, keset kuivavat pesu, valgendilõhna, naabrinaiste hõikeid ja päikeses peesitavaid kasse. Käisin läheduses ühel poolkorrusel asuvas algelises koolis; kahele mõeldud koolipinkides istusime meie, lapsed, neljakaupa – tõugeldes korratult – ja retsite