Lux Gravis. Raske Valgus

Mart Sander

Meid ümbritseb tuleviku ja mineviku võrgustik: juurdepääsupunktid, juhuslikud süsteemihäired ning inimesed, kes vastutavad kõige selle turvalisuse ja hoolduse eest. Kui oled ühena neist sündinud, ei põgene sa oma saatuse eest. Rooma leegionär, araabia poiss Inglise kloostris, valgustusajastu teadlane, vaid teadvusena eksisteeriv uurija – need on mõned tegelased väga erinevaist maailmaist, tegelased, kes ometigi kohtuvad kahte aastatuhandet hõlmavate sündmuste jadas. „Lux Gravis” on lugu ajast, mis oleks võinud kulgeda teistsugust rada pidi. Ajalookroonika ja ulmemüsteeriumi elemente kombineeriva romaani tegelased ja sündmused on reaalsed, heites hoopis uut valgust mitmele Euroopa ajalugu mõjutanud otsusele.

Mart Sander

Lux Gravis. Raske Valgus

I OSA

KГјsimus kГµigile vastustele

I: A. D. 2345

SГµnumeid ei tulnud enam.

See fakt, see idioom oli hakanud valitsema terveid sugupõlvi. See oli hakanud muutma ja asendama kõiki teisi veendumusi, tõustes järk-järgult prioriteetide hierarhias, kuni kõik muu oli ebaoluline. Ja samas polnud keegi väljaspool agentuuri võrku sõnumite olemasolust isegi mitte kuulnud.

Nende saabumine oli lõppenud ootamatult ja ammu, kuus ja pool sajandit tagasi. Miks – see oli endiselt teadmata.

Esialgu oli üleüldine seisukoht, et maailma eksistents oli lõppenud. See tundus loogiline, see pakkus isegi mingit kummalist turvatunnet. Lõpu kuupäev näis nii kaugel, nii ebareaalne, et isegi oma kohutavuses ei suutnud see arusaam eriti kedagi korralikult raputada.

See oli juhtunud süütu põlvkonna ajajärgul, keda oli õnnistatud teadmatuse ja arusaamaga, et aeg ei lõpe iial. Neile olid järgnenud kahtlev põlvkond, sõjakas põlvkond, kes peaaegu hävitas iseenda, ja seejärel leppiv põlvkond, kes lasi end peaaegu maamunalt pühkida. Vahepeal oli olnud veel põlvkondi, aga need olid minetanud koos kõigi teistega tähtsuse, kuni sündis viimane põlvkond. Juba sajandeid oli teada, et just nemad katkestavad sõnumite edasiandmise traditsiooni, millest nende maailm oli sõltuma hakanud. Nüüd oli nende ülesanne lahendada mõistatus, avastada ellujäämise võrrand või leida õigustus väljasuremiseks.

Гњhel hetkel olid nad loobunud esimesest valikust.

Ja ikkagi olid maailm ja ühiskond ideaalses korras, asjad kulgesid paremini kui kunagi varem. Sajandite jooksul oli üks põlvkond teise järel pannud ajud tööle ning loonud Maal ja kosmoses imelisi asju. Oma saavutuste valguses olid nad kaotanud teeotsa, mis viiks neid müsteeriumi lahendamisele lähemale.

Uksele koputati ja sisse astus kaks nooragenti, silmis varjatud erutus. Agentuuri asjalikus ja üsna emotsioonitus maailmas näisid nad nagu elevil lapsed, kes peavad veel õppima, et sellal, kui vanemad kolleegid tööd teevad, ei tohi neid häirida. Ent Trebor teadis, et varsti on neid õpetatud süsteemi austama.

„Te esitate oma aruande homme, eks ole?” küsis üks.

„Tundub, et pean,” nõustus Trebor paratamatusega.

„Meie tuleme vaatama,” ütles teine noor mees. „Me ei jäta kunagi ühtegi esitlust vahele. Me usume teisse jäägitult.”

„Jah, te olete legend,” lisas esimene.

„Palun ärge kütke ootusi liialt üles,” tõrjus Trebor, tundes kerget ebamugavust pealetükkiva imetluse ees. Ta ei pannud väikest meelitust üldjuhul pahaks, aga ta oli suure pinge all ja kuigi mehed püüdsid toetust avaldada, rõhutasid nad, et temalt oodatakse palju, samas kui tal polnud peaaegu midagi pakkuda.

„Me peame,” ütles teine praktikant vaikselt. „Kui me ei saa kinni haarata igast lootusesädemest, mis meile siis järele jääks…?”

Pärast ebamugavat vaikusehetke sai esimene mees optimistlikuma meeleolu tagasi.

„Te andsite meile korralduse informeerida teid kõigist olulistest sündmustest,” ütles ta. Mehed töötasid kommunikatsioonikeskuses, töödeldes suurel hulgal informatsiooni, nii ebaolulist kui ka olulist. „Põhjaaladel on toimunud veel üks titaaniintsident.”

„See on kahetsusväärne,” märkis Trebor häir