Murelind

Camilla Lackberg

Patrik Hedströmil ja tema kolleegidel Tanumshede politseijaoskonnast on olnud rahulik talv, ent kevade tulles hakkab asju juhtuma. Jaoskonda saabub uus kolleeg Hanna Kruse, asulas hakatakse filmima kõmulist tõsielusarja „Fucking Tanum” ja taas kord leiab Fjällbackas aset vägivaldne surm. See, mis esialgu paistab tavalise autoavariina, osutub mõrvaks. Kui Patrik avastab seosed sarnaste juhtumitega üle kogu Rootsis, mõistab ta, et kurjategija südametunnistusel on tõenäoliselt rohkemgi elusid. Veidi hiljem leitakse üks tõsielusarjas osaleja tapetuna prügikastist. Kas see jõhker mõrv on seotud nende tagaotsitava sarimõrvariga? „Murelind” on põnev, kaasahaarav ja põletavalt aktuaalne krimiromaan, milles Patrik Hedström peab seisma silmitsi oma elu suurima väljakutsega ja töötama paralleelselt kahe mõrvajuhtumiga, samal ajal kui tohutu kiirusega lähenevad tema ja Erica pulmad. CAMILLA LÄCKBERG (sünd 1974) on Rootsi menukaim naissoost krimikirjanik. Tema raamatuid on tõlgitud enam kui 30 keelde ja müüdud 55 riigis üle 15 miljoni eksemplari. „Murelind“ on tema neljas raamat eesti keeles

Willele ja Mejale

Kõige paremini mäletas ta naise lõhnaõli. Seda, mida ta hoidis vannitoas. Lillakalt helkivat pudelikest magusa raske lõhnaga. Täiskasvanuna oli ta ühest parfümeeriakauplusest otsinud, kuni leidis täpselt üles, milline see oli. Ta oli natuke naernud, kui nägi nime: Poison.

Naisel oli olnud kombeks pihustada seda randmetele, hõõrudes seejärel nendega kaela, seelikut kandes ka pahkluid.

Tema arvates oli see nii ilus. Naise õrnad kõhnad randmed graatsiliselt teineteist puudutamas. Lõhn levis toas naise ümber ja tema igatses alati silmapilku, mil see talle hästi lähedale tuli, kui naine kummardus ja teda suudles. Alati suule. Alati nii põgusalt, et ta mõnikord imestas, kas suudlus oli tõeline või oli ta sellest vaid unistanud.

„Hoolitse oma õe eest,” ütles naine alati, enne kui uksest välja läks – või pigem lendas.

Hiljem ei suutnud ta kunagi meenutada, kas ta oli vastanud valjusti vГµi ainult noogutanud.

KEVADINE PÄIKE PAISTIS Tanumshede politseijaoskonna akendest sisse, paljastades halastamatult mustuse aknaruutudel. Talve määrdunud hallus kattis kirmena klaasi ja Patrik tundis, nagu oleks sama kirme katnud ka teda. Talv oli olnud raske. Elu koos lapsega oli tohutult lõbusam, kuid ka tohutult väsitavam, kui ta oleks osanud endale ette kujutada. Ja ehkki Majaga sujus kõik ladusamalt kui alguses, ei meeldinud Ericale endiselt koduperenaise elu. See teadmine piinas Patrikut tööl olles iga sekund ja minut. Pealegi oli kõik Annaga juhtunu nende õlule lisakoorma pannud.

Koputus uksepiidale katkestas tema mornid mГµtted.

„Patrik? Meile teati, et on toimunud autoavarii. Ühe autoga, Sannäsi teel.”

„Okei,” ütles Patrik ja tõusis. „Kuule, kas mitte täna ei pidanud Ernsti järeltulija saabuma?”

„Täna jah,” ütles Annika. „Aga kell pole veel päriselt kaheksa.”

„Siis võtan kaasa Martini, muidu mõtlesin natuke aega koos temaga sõita, kuni ta kõigega harjub.”

„Ah nii. Mul on vaesekesest päris kahju,” ütles Annika.

„Sellepärast, et ta hakkab minuga sõitma?” küsis Patrik ja heitis naisele naljatlevalt pahura pilgu.

„Jah, loomulikult,” ütles Annika, „ma tean küll, kuidas sa autot juhid … Aga kui tõsiselt rääkida, siis tal ei saa Mellbergiga kerge olema.”

„Olles lugenud tema CVd, arvan ma, et kui keegi suudab Mellbergiga hakkama saada, siis on see Hanna Kruse. Paistab olevat karm tüdruk, kui teenistuslehe ja heade iseloomustuste järgi otsustada.”

„Ainus konksuga asi paistab olevat, miks ta sel juhul Tanumshedesse tuleb …”

„Sinu jutus võib tõetera olla,” ütles Patrik jopet selga tõmmates. „Küll ma küsin tema käest, miks ta oma väärtust alahindab, tulles tööle siia, karjääri mõttes tupikusse, ja meie, politseitöös amatööride sekka …” Ta tegi Annikale silma ja see andis talle kerge laksu vastu õlga.

„Äh, tead ju kül