Kadunud Eesti. „Politseikroonika“ lugu

Peeter VГµsa

Kui ilusaks me ka ei tahaks tulevikus sajandivahetust mõelda, tuleb tunnistada, et Eesti ei saanud ennenägematu sotsiaalse katastroofiga hakkama. Kodututehordid, tänavatel surnuks külmunud inimesed, narkomaania, vohav prostitutsioon ning lokkav kuritegevus ja korruptsioon. Need olid ajad, mil politseipatrull osutus narkodiileriks ja nii mõnigi ametnikega aset leidnud hämar juhtum mätsiti kinni. See oli sajandivahetuse Eesti tegelik pale. Tänapäeval oleme harjunud endalt irooniliselt küsima, kas sellist Eestit me tahtsimegi? Aga tasub korraks järele mõelda, milline nägi Eesti välja vaid mõnikümmend aastat tagasi. Nüüd küsime endalt sama küsimuse uuesti: „Kas sellist Eestit me tahtsimegi?“

В© Peeter VГµsa, 2018

Toimetaja: Velve Saar

KГјljendus: Heiko Unt

Projektijuht: Martin Kivirand

Esikaas: Veiko Vares

Tagakaas: Shutterstock

Foto Peeter VГµsast: Robin Roots (Г•htuleht / Scanpix)

Sisupildid pärinevad autorilt, v.a

lk 159 (Jon Shave / Wikipedia) ja

lk 160 (Aldis Dzenovskis / Wikimedia Commons)

В© Kirjastus Paradiis, 2018

ISBN 978-9949-9976-7-1

ISBN 978-9949-9976-8-8 (epub)

TrГјkk: Tallinna RaamatutrГјkikoda

Saateks

„Politseikroonika“ lugu on ajalugu. Saade, mis kerkis omal ajal komeedina televisiooni edetabelitesse, kasvatas üles terve põlvkonna. Kuigi „Politseikroonika“ oli Kanal 2 eetris ehk kuus-seitse aastat, kujunes selle mõju palju suuremaks, kui keegi oleks osanud arvata, loota või karta. Paljude saadete ja raamatute kohta võib öelda, et tegemist on aja märgiga. Mõned aastad enne sajandivahetust alguse saanud „Politseikroonika“ kajastas ühiskonna pahupoolt ja toppis oma nina kõikvõimalikesse sündmustesse. Esialgu politsei tegemisi kajastama pidanud saatest sai aga peagi ühemehe-show, kus parema puudumisel intervjueeriti koeri ja juhuslikke möödakäijaid ning vahel isegi tänava äärekive. Samuti ei piirdunud saade vaid rangelt politseitemaatikaga. Edu võtmeks oli tõsiste teemade kajastamine meelelahutuslikus võtmes.

Tänase päevani ringleb netiavarustes möödunud sajandi viimasel kümnendil filmitud tegelasi, kes on seeläbi nagu väikesed Jeesus Kristused – igavesti noored ja igavesti imelikku juttu ajavad. Ainus, mis ei ole muutunud, on must huumor. Seda jagus möödunud sajandi politseisaatesse ja jagub täna netiavarustesse. Endiselt ripuvad seal pangaröövel Uno, kes seletab isikliku näite varal, kuidas kuuekümneaastasel mehel tuleb pangaröövi läbi viia, ning Pronksi tänaval isa soovitusel haamriga naist rünnanud röövel.

Lugeja, kes on selle raamatu kätte võtnud, peaks selle siiski käest panema. Parem veel, kui see saaks visatud tulle nagu juhuslikult leitud Saatana muna. Nii nagu Saatana munast koorub vaid kurja ja jõledust, on nendegi kaante vahel raskeid inimsaatusi, õnnetusi ning ohtralt verd ja pisaraid. Need olid ühiskonnas suurte muutuste ajad, mil lubatava ja lubamatu piir oli väga hägune. Ühiskondlike suhete purunemise tagajärgede aeg. Tänavatel valitsesid hundiseadused, kõik püüdsid end marutaudina leviva vaesuse eest päästa kiire rikastumisega. Pühaks peetud väärtused langesid ja tekkisid uued.

See raamat räägib aastakГјmnest, mis jГ¤ttis paljud kodutuks, paljud vaesusid, muutus Гјhiskonna moraal. KГ¤is Г¤ge vГµitlus eksistentsi nimel. Valitsesid kГјll mannavahulised poliitlubadused, aga reaalsus oli see, et inimelu vГµis maksta vaid sГјstlatГ¤ie heroiini – just sellise summa eest vГµis lasta kellegi vigaseks vГµi tГ¤itsa surnuks peksta. Isegi nГµukogude sГјsteemist tulnud ja moraali topeltstandarditega harjunud inimestele tekitas olukord tГµsist muret. Aga vГµimul pГјsisid Eesti Vabariigis endiselt kommunistlikud kurjategijad, kellel polnud aimu oma tegevuse pikaaegsetest tagajГ¤rgedest. Prooviti teha Гјheskoos nГ¤gu, et kommunistliku juhtimise all on vГµimalik ehitada kapitalistlikku riiki. Гњlikoolis noortele ajakirjandust Гµpetavad prouad-hГ¤rrad hoidsid kГјll kГјmne kГјГјnega kinni nГµukaaegsest Гµppematerjalist ning noomisid kГ