Rindeoperaator Ivar Heinmaa
Madis JГјrgen
Ivar Heinmaa on minu jaoks kahtlemata tõeline ajakirjanik, kelle taolisi Eestis enam väga palju järele ei ole jäänud. Ja kindlasti on ta maailmatasemel rindeoperaator. Kuid selline operaator, kes on ühtlasi väga hea ajakirjanik. See, et me tema töö tulemusi Eestis vähe näeme, on meie üks suur häda – me ei oska hinnata oma inimesi, maailmatasemel professionaale. Ivari tasemele ei ole Eestis kõrvale panna mitte kedagi ning kõik võiksid temalt palju õppida. Portreeraamatute haltuurakuhilas on raamat Ivarist kahtlemata silmapaistev positiivne erand, mida kõigil lugeda soovitan. Raamat jutustab Ivari lugu erinevates pingekolletes kogetust inimlikult ja lihtsalt, vaheldumisi tema enese eluteega. See on väga hea vorm mõistmaks Ivari töö tohutut väärtust, mõistmaks tema jutustatud lugu. Toomas Kümmel
Madis JГјrgen
Rindeoperaator Ivar Heinmaa kus põrgus sa jälle käisid?
Suve lõpuks on Ivaril närv must.
Klõpsib televiisorit, vaatab uudiseid, käib mööda tuba, näpib telefoni.
Kaks kuud on ta kodus istunud, sest Soome ajakirjanikel on komme suvel pikalt puhata ja YLE-l pole teda vaja läinud.
See ootamine võtab närvid läbi.
Telefon heliseb.
„Kyllä! Kyllä se sopii.”
„Jah, saan küll!”
„Käime Ukrainas ära! Super! Nii kaua olen oodanud ja nüüd ometi.“
„Siis nädal kodus ja Bhutani.”
„Sovittu! Kokku lepitud!
„Moi-moi.”
Klõpsab telefoni kinni, jess, töö tuli!
Ja kui ta siis hakkab lennuki peale minema ja unisele Siirile musi annab, teeb kurva näo: midagi pole teha, tuleb jälle minna…
Hannu ja Ivar Riias. Jaanuar 1991.
ÜKSILDASES Soome raudteejaamas – sellises, kus pole ootepaviljoni, vaid ainult kerge katusealune, kõnnib prillidega, pikk, kõhetu mees ja suitsetab.
Ta võtab taskust telefoni, helistab raudteeinfosse ja uurib, millal sõidab jaamast läbi järgmine rong.
Infokeskuse neiu Гјtleb kellaaja ja kГµne lГµpeb.
Paar kuud varem oli sama mees – Soome tuntud teleajakirjanik Hannu Väisänen – helistanud sõber Ivar Heinmaale Eestisse. Tänanud ühiste videolugude eest, mida nad kümne aasta jooksul sõjakoledustest üles olid võtnud.
„Minu töö on tehtud,“ ütles Hannu.
„Hannu, mis sa räägid, küll me teeme veel ägedaid asju!“ vastas Ivar.
„Ei, sõber,“ ütles Hannu.
„Hannu, ära nüüd jama!“
„Ei, ei, ei!“ Hannu oli endas kindel. „Minuga on lõpp!“
See oli Ivari ja Hannu viimane jutuajamine, kevadel 2001.
Nüüd on Hannu raudteejaamas ja rong läheneb täie hooga, sest selles jaamas ei ole peatust ette nähtud.
Hannu viskab sigaretiotsa liipritele, teeb paar kiiremat sammu ja hГјppab.
Vedurijuhil ei ole enam midagi päästa.
Riia, 1991
13.В jaanuaril tapeti Vilniuse teletorni juures 13 inimest.
Olid kuumad ajad, Baltikum tahtis vabaks saada.
Koos YLE reporter Hannu Väisäneniga pidin ka mina sõitma Vilniusesse ärevaid sündmusi kajastama.
Töötasin siis Maurumis, Rein Karemäe loodud teleproduktsioonifirmas, mis tegi tollal soomlastega ühiseid projekte.
Reede Гµhtul jГµudsime mikrobussiga Riiga. Siis olid veel suured vГµttegrupid. Г–Г¶ pidime olema seal ja hommikul Leetu edasi sГµitma.
Aga Riias tundsime, et asi hakkab ärevaks minema, inimesed tegid tänavatele lõkkeid, panid parlamendi kaitseks barrikaade üles, vanalinn oli ära blokeeritud.
Kuulsime, et OMON (otrjad militsii osobovo naznatšenija – eriotstarbeline miilitsasalk) laskis Riias ühe autojuhi maha, ja otsustasime mõneks päevaks paigale jääda.
Siis olukord jälle justkui rahunes, Vilniuses samuti, barrikaadid olid küll tänavatel, aga actioni’t mitte, ja mõtlesime, et tuleme koju tagasi.
Laupäeva õhtul panime tina – Latvija hotellis, kus elasime – ja pühapäeva pärastlõunal ravisime hotelli saunas pohmakat.
Kui numbrituppa saime, kell oli täpselt 21.00, vaatasin aknast välja, rakett lendas taevasse ja laskmine hakkas peale.
See