Mine ja kaota ennast. Ühe uitaja reisipäevik Euroopast
Egert Rohtla
Egert Rohtla tunnistab, et tema reisimise stiil on tavapärasest erinev: “I don’t do safe travel, või vähemalt nii mulle meeldib mõelda. Ma tahan elu näha nii, nagu ta on, seda ootamatult tabada. Mitte vältida halbu kante ja valida üksnes häid, turvalisi. Ma ei taha näha, mida nad tahavad, et ma näeksin. Ilusad fassaadid ja kaunid naeratused on ahvatlevad, aga ma tahan täiskomplekti. Ma tahan näha ka viha ja sõimu ja tigedust. Valesid. Jultumust.” Lisaks värvikatele reisimuljetele ja uskumatult põnevatele elamustele on selles raamatus hulgaliselt karaktereid, kelle lood Egert on edasi andnud. Kuidas ja miks reisitakse, mida üldse otsitakse maailmas ringi kolades? Või, mille eest püütakse põgeneda … Loe ja saad teada. Tee viib läbi: mahajäetud majade hipikommuunide odavate hostelite Rändaja kohtub: tänavamuusikute kodutute matkajate mafioosode pagulastega Lugeja saab: sisekaemuse ränduri mõttemaailma julgustuse reisida tükikese maailmast.
Egert Rohtla
Mine ja kaota ennast
PГјhendatud kГµigile neile,
keda enam olemas ei ole.
1
12. september 2016. Kuidagi kentsakas on iseendast kirjutada. Olen varasematel aastatel paar korda üritanud päevikut pidada, aga jõudsin kiiresti järeldusele, et mul pole enesele öelda midagi, mida ma juba ei tea. Võib-olla nüüd on. Pikk teekond seisab ees, ja mul pole õrna aimugi, kuhu see mind välja viib. Mul ei ole erilist põhjust. Lähen lihtsalt uitama. Sinna, kuhu tuul viib. Ma ei lähe kerge südamega. Eestimaa on ilus maa, mis sest, et tema sügisene rõskus hakkab vähehaaval kontidesse pugema. Siin on pere. Siin on head sõbrad, kallid inimesed. Aga minema peab. Mõni lihtsalt peab minema. See on veres. Mul on see alati veres olnud. Ma ei lähe ennast leidma. Sa võid ennast leida ja kaotada duši all, ajalehte lugedes, psühhiaatriahaiglas rahustite all vääneldes, enne gümnaasiumi lõpupidu küüsi lakkides, naabrimehelt muruniidukit laenates või mida iganes. Selleks ei pea kusagile minema. Ma leidsin ennast ükskord isegi peeglisse vaadates. Päris jube oli, mis sealt vastu vaatas.
Kuhu ma lähen, kus ma magan, mida teen? Ma ei tea. Ma olen dinosaurus. 27-aastane T-rex. Feissbooki konto kustutasin peaaegu aasta tagasi ära. Ligemale 1400 feissbookisõpra kadusid mälust kiiremini kui kaks tundi tagasi sirvitud kassipildid. Alles jäi vaid käputäis tõelisi sõpru – klassika. Mind pole enam ammugi olemas, ja kahtlen sügavalt, kas kunagi üldse oligi. Seega võin rahus minna, rahus haihtuda. Ma olen sotsiaalmeediaajastu kummitus, kelle jaoks on nutitelefon pelgalt tuim vastumeelne tööriist. Aga ma ei kahetse oma taandarengut. Kuradi mõnus on. Kuidagi inimlikum.
Ma pole sotsiaalselt hüperaktiivne maailmarändur, kellel on öömaja leidmiseks kümme saiti ja mis veel hullem – kes viitsib seal käia. Naljaga pooleks tegin hiljuti Instagrami konto. Ehk saab millalgi mõne kauni looduspildikese üles laadida, enne kui telefonist ilma jään. Raudselt jään. Ma juba tean neid reise. Mul pole õrna aimugi, millal ja kuidas ma jõuan kuhu, kas jõuan – ma ei tea, kui tihti ma edaspidi voolugi saan, et telefoni laadida, netist rääkimata. Neil asjadel on see nõme omadus, et nad kipuvad maksma – kas siis otseselt või kaudselt. Ma ei viitsi Couchsurfinguga jännata. Kõik tundub nunnu, aga ma näen raudselt liiga kahtlane välja, et keegi mind enda juurde diivanile võtaks. Ja mul pole Feissbooki, et keegi luurata saaks. Ma ei viitsi sellega jännata. Lihtsalt lähen. Järelikult olen salapärane kirvemõrtsukas. Soetasin paar päeva tagasi Tallinnast odava 65-liitrise seljakoti, kvaliteetse väitsa, korralikud veekindlad saapad ja normaalse magamiskoti. Ja noh, mingit pealtnäha kasulikku pudi-padi, nagu hügieenitarbed, kuivatatud puuviljad ja pähklid, vihmamantel, millest saab telgi teha jne. Nüüd on mul umbes 30 eurot järel. Sellega siis Euroopasse, või kusagile.
Päris puruvaene ma kogu aeg ehk ol