Välja juuritud

Naomi Novik

Nooruke Agnieszka armastab orgu, kus ta elab, selle vaikseid metsasalusid ja sillerdavat jõge. Ent tema kodupaika varjutab kurjusest tulvil sünge Mets. Oru elanikke kaitseb Metsa eest kalk ja kauge võlur Lohe, kes nõuab oma abi eest kohutavat hinda: iga kümne aasta tagant tuleb talle teenijaks loovutada orust pärit tüdruk. Seda saatust peetakse vaat et sama jubedaks kui Metsa küüsi langemist, sest koju tagasitulekut Lohe juurest ei ole … Järjekordse tüdruku väljavalimine on ukse ees ning Agnieszka on hirmul. Kõik teavad, et Lohe viib kaasa tema parima sõbratari, kauni ja vapra Kasia, ning tema päästmiseks ei ole mingit võimalust. Kuid asjad lähevad hoopis teistmoodi ning elu kogu orus pöördub pea peale – riiki ründavad korraga nii Metsa jõledad koletised kui verd ja kättemaksu ihkav naaberriigi valitseja, ning kõik peavad tegema ränki valikuid, sest vanamoodi elu enam jätkuda ei saa. Tunnustatud fantaasiakirjaniku Naomi Noviku „Välja juuritud“ võitis 2016. aastal parima romaani kategoorias nii Nebula kui ka Locuse auhinna, samuti Mythopoeic Awardi täiskasvanute kirjanduse kategoorias. Lisaks kandideerib raamat ka parima romaani kategoorias prestiižikale Hugo auhinnale.

Novik Naomi

Välja juuritud

1.В peatГјkk

Meie Lohe ei söö tüdrukuid, kelle ta kaasa viib, ükskõik, mida väljaspool meie orgu räägitakse. Me kuuleme aeg-ajalt neid lugusid rändureilt, kelle tee viib siit läbi. Nad räägivad, nagu me tooksime inimohvreid ja nagu oleks tegemist tõelise lohega. Loomulikult ei vasta see tõele – ta võib olla küll võlur ja surematu, kuid ta on ikkagi inimene, ning meie isad ühendaksid jõud ja tapaksid ta, kui ta tahaks iga kümne aasta tagant ühe meist ära süüa. Ta kaitseb meid Metsa eest ning me oleme küll tänulikud, aga mitte nii tänulikud.

Tegelikult ei pista ta tüdrukuid nahka, ehkki see tundub nõndamoodi. Ta viib tüdruku oma torni ja laseb kümme aastat hiljem uuesti vabaks, ent selleks ajaks on too mõneti muutunud. Tema rõivad on liiga peened ja kõnepruuk nagu õukonnadaamil, ning ta on elanud kümme aastat mehega kahekesi, nii et muidugi on ta rüvetatud, ehkki kõik tüdrukud väidavad, et Lohe pole neid sõrmeotsagagi puutunud. Mida muud saaksidki nad öelda? Ja see ei olegi kõige hullem – lõppude lõpuks annab Lohe tüdrukuid teele saates neile kaasavaraks kukrutäie hõbedat, niisiis oleks igaüks rõõmuga nõus neid naiseks võtma, olgu nad siis rüvetatud või mitte.

Nemad aga ei taha kellegagi abielluda. Nad ei taha üldse paigale jääda.

„Nad unustavad, kuidas siin elada,” ütles isa mulle ükskord ootamatult. Istusin tema kõrval suure tühja hobusevankri kutsariistmel ja olime koduteel pärast küttepuude nädalavaru äraviimist. Elasime Dvernikis, mis polnud ei oru suurim ega väikseim küla ega asunud ka Metsale kõige ligemal, vaid jäi sellest seitsme miili kaugusele. Kuid tee viis meid üle suure künka, mille harjalt võis selge ilmaga kaugel allajõge näha kahvatuhalli põletatud maa riba ning selle taga kerkivat tumedat puudemüüri. Lohe torn jäi tükk maad teisele poole ja nägi välja nagu läänepoolsete mägede jalamil maasse torgatud valge kriiditükk.

Olin ikka veel väga väike, arvatavasti mitte rohkem kui viieaastane. Ent juba siis teadsin ma, et Lohest me ei räägi – ega ka tüdrukuist, kelle ta endaga viis, niisiis üllatas mind, et isa rikkus seda reeglit.

„Neil on meeles hirmu tunda,” ütles isa. See oli kõik. Siis nõõtas ta hobuseid ning nood rühkisid edasi künkast alla ja uuesti puude vahele.

See ei tundunud mulle kuigi loogiline. Me kõik kartsime Metsa. Kuid meie org oli meie kodu. Kuidas sa saad oma kodu maha jätta? Ja ometi ei jäänud nood tüdrukud kunagi siia paigale. Lohe lasi nad tornist vabaks ning nad tulid veidikeseks tagasi oma pere juurde – nädalaks või teinekord kuuks, ent mitte kunagi eriti palju kauemaks. Siis võtsid nad oma kaasavaraks saadud hõbeda ja lahkusid. Enamasti läksid nad Kraliasse ülikooli. Üsna sageli abiellusid nad m