Sa tead et ma leian su Гјles
Monika Rahuoja-Vidman
Põnevik armastusest, kättemaksust, ärakasutamisest, saladustest, otsimisest ja leidmisest. Kaks väga erinevat meest, kes kumbki omal põhjusel, otsivad jäljetult kadunud naisi. Üks neist on vananev sutenöör ja kurjategija, keda pikki aastaid vaevanud kättemaksuiha sunnib asuma teele Hispaaniast Rootsi, et maksta kätte kunagi tema juurest põgenenud noorukesele Elinile. Teine aga rõõmsameelne külamees, kes soovides kõiki aidata, ühel ööl koju tagasi tulles enam naist eest ei leia. Loole lisavad vürtsi saladuslik Anna, autojuht Deniss, küla kõiketeadja Mari, metsamees Valter ja teisedki tegelased. Millega lugu lõpeb? Kas mehed tõesti leiavad otsitavad üles? Loe põnevikku „Sa tead et ma leian su üles“ ja kõik küsimused saavad vastused! Monika Vidman
Monika Rahuoja-Vidman
Sa tead et ma leian su Гјles
I peatГјkk
Väikesekasvuline, hõredate juustega hispaania päritolu mees keeras oma tumesinise Ford Focuse rattad mõned kilomeetrid enne Aranda de Duerot asuvasse teeäärsesse bensiinijaama.
Autost väljunud, läks ta pumba juurde, kruvis lahti bensiinipaagi korgi ja pistis voolikuotsa sinna sisse. Lasknud bensiinijoa voolama, vaatas autojuht hajameelselt tablool jooksvatele numbritele ja mõtles oma mõtteid. Mida teha? Kas sõita edasi San Sebastiani poole Burgosi või Logrono kaudu? Veidi aru pidanud, jõudis ta otsusele, et vahet pole – asi peab saama korraldatud sel mõnekümne miili pikkusel teel niikuinii. Igal kümnel juhul.
Oodanud kuni bensiinipaak pilgeni täis sai, läks ta auto taha ning tiris pagasnikust välja kanistri. Täitnud selle poolenisti bensiiniga tõstis mees kanistri tagasi pagasnikusse ning lõi luugi pauguga kinni. Asetanud vooliku korralikult pumbale ja seadnud sammud kassa poole, muutis hispaanlane poolel teel äkki meelt. Kiirustades läks ta tagasi auto juurde, võttis kanistri uuesti välja ja täitis selle nüüd ääreni.
„Nii on parem… palju parem…“ Naeratusele sarnaneva irvega näol kõndis ta seejärel otsusekindlalt ja peatumata kassa juurde ning maksis arve sularahas. Bensiinijaamast suundus Ford E5-le. Ühe käega rooli hoides otsis mees välja tulemasina, süütas sigareti ning heitis pilgu kellale. Hm… varsti kaheksa! Päike oli loojumas. Üksteisele järgnevad sildid tee ääres teatasid lähenemisest Villagonzalole – veel 10 miili, veel 5. Selles linnas peatuda mees aga ei kavatsenud. Tal olid teised plaanid. Lisaks sundis ajanappus tagant. Auto peatus paarkümmend miili pärast Villagonzalost läbisõitmist. Ford Focuse omanik ronis autost välja ja lükanud sigareti suunurka, vaatas närviliselt mitu minutit uurivalt ringi. Maanteest vasakule jäi tühermaa, kaugemal paistis mets. Maapind oli kergelt mägine ja mees püüdis ära arvata, kas tühermaa taga paistvas metsas võib leiduda mõni veekogu või järsak. Aega selle üle pikalt juurelda aga polnud. Mõeldes, et kes ei riski, see ka ei saa, viskas ta suus oleva koni maha, läitis uue suitsu ning istunud autosse, pööras selle esiotsa tühermaale.
Aeglaselt liikus auto eemal sinetava metsa poole. Sinnani, kuhu silm ulatus, polnud näha ühtki teed ega tulukest.
„Hästi… järelikult pole seal ühtegi farmi, istandust või maja,“ arutles mees endamisi. „See on hea, väga hea!“Rappudes ja hüpeldes sõitis vana roosteplekkidega Ford üle tühermaa küngaste kuni jõudis metsaribani. Puud seisid tihedalt üksteise kõrval. Tundus võimatuna leida kohta, kust metsavahele keerata. Hispaanlane sõitis aeglaselt mööda metsaäärt ja kirus valjult, kuid teha polnud midagi.
Lõpuks ometi tundus mets hõrenevat ning juht keeras pikemalt mõtlemata puude vahele. Minutid kulusid. Aeglaselt liikus auto rada otsides edasi, kui puudemüür ootamatult lõppes ja reisiline väikesele lagendikule jõudis. Siin auto peatus ning juht vaatas uudishimulikult ringi. Ta jäi sellega, mida nägi, rahule. Tony, nii oli hispaanlase nimi, kõndis autotulede valguses lagendiku servale, kus paistis olema järsk nõlvak ja kummardus ett