Avatult. Andre Agassi lugu

Andre Agassi

Enam kui suurepärane mälestusteraamat ja ajalehe New York Times müügihitt profitennisest – „Avatult“ on kaasakiskuv lugu ühe märkimisväärse mehe sama märkimisväärsest elust. Andre Agassi tulevik oli kindlaks määratud juba enne seda, kui ta võrevoodist välja kasvas. Agassi, keda oli tennisetšempioniks lihvinud nõudlik ja tujukas isa, võitis 22aastaselt oma esimese kaheksast suure slämmi auhinnast, mis tõi endaga kaasa rikkuse, kuulsuse ja tennisemaailma kõrgeimad auavaldused. Kuid nagu Agassi käesolevas raamatus paljastab, oli ta väljaspool tenniseväljakut õnnetu, segaduses ning oma suurte saavutustega pidevalt rahulolematu. Ta kirjutab siiralt varajasest edust ning ebamugavast suhtest sellega, abielust filminäitleja Brooke Shieldsiga, kasvavast huvist heategevuse vastu, jutustab lugejale haaravalt, äärmiselt detailselt parematest ja halvematest aegadest oma säravas karjääris.

ANDRE AGASSI LUGU

AVATULT

Andre Agassi mängis profitennist aastatel 1986 – 2006. Ta on viiekordne maailma esireket, kaheksakordne suure slämmi meeste üksikmängu ja olümpiakulla võitja. Agassi on üks kahest meestennisistist, kes on võitnud nn kuldse slämmi – kõik neli suure slämmi tiitlit ja olümpiakuld – ning teda on kutsutud tennise-ajaloo parimaks servitõrjujaks.

1994. aastal loМѓi 24aastane Andre Agassi heategevus- fondi ja on selle abil kogunud uМ€le 85 miljoni dollari Las Vegasesse rajatud koolile, kus oМѓpivad puudust kannatavad lapsed. 2009. aastal astusid ellu keskkooli esimese lennu loМѓpetajad, kes koМѓik said kolledzМЊisse. Andre Agassi elab ka ise Las Vegases abikaasa Stefanie Grafi ja kahe lapsega.

www.agassifoundation.org

PuМ€hendatud Stefaniele, Jadenile ja Jazile

Alati ei oskagi oМ€elda, mis see on, mis meid tagasi hoiab, vangistab, justkui matab, kuid siiski tunneme vahel teatud takistusi, just nagu toМѓkkeid, seinu. Kas see koМѓik on ettekujutus, fantaasia? Ma ei arva nii.

Ja siis sa kuМ€sid: mu Jumal! Kas nii jaМ€aМ€b kauaks, kas alatiseks, igavikuks?

Kas tead, mis sellest vangistusest vabastab? Seda teeb väga sügav ja tõsine pühendumine. Olla sõber, olla vend, armastada – see vabastab vanglast oma ülima jõu, mingi imelise väega.

В В В В Vincent van Gogh kirjas oma vennale juulis 1880

AVATULT

LГ•PP

AVAN SILMAD ega tea, kus ma olen või kes ma olen. Mitte, et selles oleks midagi imelikku – selline ma olen pool elu olnud. Siiski, see tunne on teistsugune. Segadus on hirmutavam. Täielikum.

ToМѓstan pilgu. Laman voodi koМѓrval poМѓrandal. Mulle meenub nuМ€uМ€d. Keset oМ€oМ€d vahetasin voodi poМѓranda vastu. Teen seda peaaegu igal oМ€oМ€sel. Nii on mu seljale parem. Lesimine pehmel madratsil toob kaasa agoonia. Ma loen kolmeni, seejaМ€rel alustan pikka, rasket puМ€stitoМѓusmise toimingut. KoМ€hides ja aМ€gades veeretan ennast kuМ€ljele, toМѓmban end looteasendisse kerra, seejaМ€rel heidan koМѓhuli. NuМ€uМ€d ootan ja ootan, kuni veri kaМ€ima hakkab.

Olen suhteliselt noor mees. 36aastane. Kuid ärkan, nagu oleksin 96. Pärast kolme aastakümmet kiirendusi, järske pidurdusi, hüppeid kõrgele ja raskeid maandumisi ei tundu mu keha enam minu oma, eriti hommikuti. Selle tagajärjel ei tundu mu vaim minu enda oma. Pärast silmade avamist olen enesele võõras – ja jällegi, kuigi selles pole midagi uut, avaldub see rohkem hommikuti. Lasen kiirelt tuttavatel faktidel peast läbi käia. Minu nimi on Andre Agassi. Mu naise nimi on Stefanie Graf. Meil on kaks last, poeg ja tütar, viiene ja kolmene. Elame Nevada osariigis Las Vegases, kuid parasjagu peatume Four Seasonsi hotelli sviidis New Yorgis, sest ma mängin 2006. aasta USA lahtistel meistrivõistlustel. Minu viimastel USA lahtistel. Õigupoolest ongi see mu viimane turniir üldse. Mängin tennist elatise teenimiseks, kuigi vihkan seda mängu sünge salajase kirega, olen seda alati teinud.

Kui see viimane kild minu identiteedist on oma kohale v