TГµde ei ole olemas ja kГµik on vГµimalik

Tänapäev

Peter Pomerantsev

Inglismaal Vene emigrantide lapsena sündinud Peter Pomerantsev läks 2000. aastate alguses Venemaale, sest „London näis nii mõõdetud, nii etteaimatav; Ameerika, kus elas minu ülejäänud emigrandipere, näis nii enesega rahulolev; samal ajal kui tõelised venelased näisid tõeliselt elavat, neist õhkus tunnet, et kõik on võimalik.“ Ajakirjaniku ja teleprodutsendina töötades otsib ta vastuseid sellele, millest keegi aru ei saa, ning nendib, et „etendus“ on sõna, mis iseloomustab kõige paremini Moskvat ja kogu Venemaad. „Peter Pomerantsev on üks Putini Venemaa paremaid kirjeldajaid, ta räägib maast, mis on illusioonide ja glamuuri lummuses, kuid mis sisemuses on moraalilage ja ohtlik. See on vapustav lugemine ja suurepärane raamat.“ Anne Applebaum

Peter Pomerantsev, Tänapäev

TГµde ei ole olemas ja kГµik on vГµimalik

Minu abikaasale, lastele, tädi Sašale ja Paulile

I vaatus

TГ•SIELUSERIAAL VENEMAA

Linn kiirteel

Öösel üle Moskva lennates on näha, kuidas selle linna kuju loob hulk kontsentrilisi teeringe, keskel on pisike Kremli ring. Kahekümnenda sajandi lõpus kumas nendelt ringidelt määrdunudkollane tuhm valgus. Moskva oli armetu satelliit Euroopa ääremail, kus hõõgusid veel viimased Nõukogude impeeriumi kustuvad söed. Siis, kahekümne esimesel sajandil, juhtus midagi – raha. Mitte kunagi varem ei olnud nii väikesesse kohta nii lühikese aja jooksul nii palju raha voolanud. Orbitaalsüsteem muutus. Ülal linna kohal lõid kontsentrilised ringid hiilgama uute pilvelõhkujate neoonvalguses ning teedel kihutavate Maybachide tuledes, keereldes üha kiiremini ja kiiremini silmipimestavas, hüpnotiseerivas laadasäras. Venelased tõusid raketina taevasse: nad olid kõige rikkamad, kõige energilisemad, kõige ohtlikumad. Neil oli kõige rohkem naftat, kõige ilusamad naised, kõige paremad peod. Neist, kes varem olid valmis kõike maha müüma, olid saanud need, kes olid valmis kõike ostma: Londoni jalgpalliklubisid ja New Yorgi korvpalliklubisid, kunstikollektsioone, Briti ajalehti ning Euroopa energiakompaniisid. Mitte keegi ei saanud neist aru. Nad olid korraga nilbed ja rafineeritud, kavalad ja naiivsed. Nad said mõtte ainult Moskvas, linnas, mis elas kiirteel, mis muutus reaalsustunnet hävitava kiirusega, linnas, kus poisikestest saavad miljardärid vaid silmapilgu jooksul.

„Etendus” oli sõna, mis iseloomustas kõige paremini seda linna, maailma, kus gängsteritest saavad kunstnikud, kullakaevajad tsiteerivad Puškinit, Põrguinglid kujutavad ette, et nad on inglid. Venemaa oli näinud nii paljusid maailmasid nii tohutus tempos siit läbi vilksamas – kommunismist perestroikani, šokiteraapiani, vaesuseni, oligarhiani, maffiariigini ja ülima rikkuseni –, et selle uutel kangelastel oli tunne nagu oleks elu lihtsalt üks sädelev maskeraad, kus iga rolli ja iga seisukohta või uskumust on võimalik muuta. „Ma tahan proovida läbi kõik karakterid, mida maailm on kunagi näinud,” ütles mulle Vladik Mamõšev-Monroe. Ta oli performance-kunstnik ja linna maskott, vältimatu külaline pidudel, millel käisid vältimatud magnaadid ja supermodellid, kes saabusid riietatuna Gorbatšoviks, fakiiriks, Tutanhamoniks, Venemaa presidendiks. Kui ma esimest korda Moskvasse saabusin, pidasin neid lõputuid transformatsioone vabanenud riigi väljenduseks, kus vabadusõhinas erinevaid kostüüme selga tõmmates lükatakse isiksuse piirid nii kaugele, kui need üldse võivad minna, punkti, mida Presidendi vesiir kutsus loomingulisuse tipuks. Alles aastaid hiljem hakkasin mõistma, et need lõputud muutumised ei olnud mitte vabadus, vaid lihtsalt üks deliiriumi vorm, milles koletisnukud ja õudusunenägude müstikud on veendunud, et nad on peaaegu päris ja marsivad selle poole, mida Presidendi vesiir nimetas „viiendaks maailmasõjaks, esimeseks mittelineaarseks sõjaks kõigi vastu”[1 - Vihje Vladislav Surkovi novellile „Without Sky”, ilm märtsis 2014 pseudonüümi Natan Dubovitsky all.