Korraldaja

Max Landorff

Gabriel Tretjak ehk Korraldaja on mees, kes sekkub oma klientide ülesandel nende ellu ja tegutseb pöördelisel hetkel ise nende asemel. Tema klientideks on ministrid, saadikud, firmajuhid, arstid, jõukate meeste abikaasad – inimesed, kes on kas liiga mugavad, et teatud ebameeldivaid asju ise ajada, või kardavad oma käsi määrida. Tretjaki hind on kõrge, oma töös kasutab ta nii psühholoogide kutseoskusi kui ka teadmisi aju-uurijate avastustest, vaja läheb nii detektiivi osavust kui ka väljapressija külmaverelisust. Äri edu aluseks on teadmine, et inimesed ei lakka kunagi unistamast õnnelikust lõpust, olgu siis olukord nii hull kui tahes. Ent ühel päeval saab ta Sri Lankal tööreisil viibides kummalise teate ühe võidusõiduhobuse kohta. Esialgu peab ta seda eksituseks, kuid tagasi Münchenisse jõudes kuuleb ta politseilt, et mobiiltelefon, millelt helistati, leiti ühe surnukeha juurest. Veidi aega hiljem kaob Tretjaki kodus tema argentiinlannast koristaja. Ja siis leitakse teisest linnast veel üks surnu, kel Tretjakiga seos. Tundub, nagu oleks keegi hakanud Korraldaja elu korraldama… Max Landorffi pseudonüümi alt kirjutavad ajakirjanikest vennad Andreas ja Stephan Lebert. 2011. aastal ilmunud ja kiiresti bestselleriks saanud „Korraldaja” on esimene osa põnevike sarjast, kus peategelaseks Gabriel Tretjak.

Max Landorff

Korraldaja

Pole tГµsi, et on olemas vaid lahendused, ei mingeid probleeme.

Pole tГµsi, et aeg parandab kГµik haavad.

Pole tГµsi, et armastus ehitab sillad.

Aga kes suudaks meid aidata?

Proloog

Ta vaatas üle sileda tinahalli järvepinna ja nägi laeva enda poole tulemas, nina otse ees. Nähtamatu joon, mida mööda see nüüd mitu minutit oli lähenenud, oli täpselt vertikaalis pingiga, millel ta istus. Oli oktoobrikuu kolmapäev, esimene oktoober, kui täpne olla, ja kell oli veerand seitse õhtul. Peale tema ja praamiliini töötaja ei oodanud keegi laeva, mille nimi oli Alpino ja mis ristles aastast aastasse täpse plaani järgi Lago Maggiorel. Suvel oli mõnikord nii palju inimesi pardal, et kaugel paistis Alpino just nagu mõni põgenikepaat, õõtsus raskelt, ise sügaval vees. Praegusel aastaajal mõjus ta seevastu kiirena ja elegantsena, võis näha, et ta oli valge – valge tumesiniste triipudega külgedel ja uste-akende ümber.

Randumispaiga juures oli kaks ümarat silti, just nagu suured valged kellad, numbrilaual punased osutid, mida praamiliini töötajad liigutasid. Üks silt näitas aega, millal saabub järgmine praam Cannobio suunast, teine näitas Luino suunast tuleva aluse saabumisaega: viis pärast kuut. Päike oli juba mägede taha vajunud, järv asetses varjus. Alpino vöör oli ilmunud välja uduviirust, mis oli veepinnale laskunud. Praam jäi hiljaks.

Viimased päevad olid toonud ilmamuutuse. Soojast sügisest oli saanud talvekuulutaja. Üleval mägedes sadas juba lund, all voolas järve jääkülma vett. Gabriel Tretjakil oli seljas must kašmiirmantel ja kaelas tumehall sall. Ta tõusis, astus mõne sammu sadamasilla poole ja jäi kahe ümara sildi juures seisma, käed mantlitaskus. Tal polnud kindaid käes, paremas taskus oleva revolvri metall tundus juba soe.

Tema ettevõttes ei saanud sageli vältida kellegi ähvardamist ja ta sattus igatahes ohtlikesse olukordadesse. Aga põhimõtteliselt ta relvadega ei töötanud, mitte kunagi. Tal endal polnudki relva. Kuid see siin oli midagi muud. Mitte millegi ees oma elus polnud ta iial nii suurt hirmu tundnud kui selle ees, mis pidi mõne silmapilgu pärast siin sellel sadamasillal algama.

Alpino tegi kaare ja sõitis küljega kai äärde. Paigale seati alumiiniumist sild, et reisijad saaksid maale tulla. Neid oli vaid kaks. Esimesena tuli suur mees, talutades ühe käega väikest poissi ja lükates teisega kollast lastejalgratast. Siis tuli naine. Ta oli väiksem, kui Tretjaki kujutluses salvestunud, kuidagi õrnem. Pruun villane mantel seljas mõjus veidi suurena, ja müts muutis ta näo kitsaks.

Tretjakini jГµudes pani ta oma reisikoti maha kaiplankudele, vaatas