Kaotatud asjade hoidja

Ruth Hogan

Anthony Peardew on Kaotatud Asjade Hoidja. Mees kaotas nelikümmend aastat tagasi mälestuseseme, mille oli tema hoolde usaldanud ta armastatud mõrsja. Naine suri ootamatult samal päeval. Leinav Anthony hakkas lohutust otsima kaotsi läinud – inimeste poolt käest pillatud, kogemata valesse kohta pandud või maha unustatud – asju päästes ja nende kohta lugusid kirjutades. Nüüd, olles oma elus lõpusirgele jõudnud, hakkab Anthony muretsema, et pole suutnud oma ülesannet täita ja asju nende omanikega uuesti kokku viia. Ta pärandab oma koos kõigi selles peituvate aaretega, rahutu kummitus kaasa arvatud, oma mitte midagi aimavale assistendile Laurale, tehes naisele ülesandeks oma pooleli jäänud töö jätkamise. Traumeerivast lahutusest toibuv Laura on samuti mingil moel üks Anthony kaotatud asjadest. Kui üksildane naine suurde majja kolib, leiab ta ootamatult uue sõbra naabrite atsakas tütres, kelle nimi on Sunshine ja huviobjekti maja robustses Freddy nimelises aednikus. Tumedad pilved hakkavad ta ümber hajuma ja Laura asub koos oma uute kaaslastega täitma Anthony viimast soovi: kaotatud asju nende omanikega taas kokku viima. Kunagi ammu leidis Eunice Londoni tänavalt ehteasja ja on seda sellest ajast saadik alles hoidnud. Nüüd, mil tema enda aeg hakkab otsa saama, kaotas naine omakorda endale kalli eseme – ja on sunnitud tänu sellele saatuse traagilisele keerdkäigule murdma kunagi kallile inimesele antud lubadust. Laura, kellest on saanud Kaotatud Asjade Hoidja, hoiab enda käes nii Anthony kui Eunice’i lunastuse võtit. Aga kas ta suudab minevikusaladused lahendada ja luua seosed, mis aitavad kummitustel viimaks rahu leida? Nõiduslik, nutikas ja liigutav lugu lõpututest võimalustest ja rõõmuküllastest avastustest räägib enda kaotamisest ja leidmisest, antud ja täitmata jäänud lubadustest, olulistest asjadest ja lubadustest meie elus ja ootamatutest sidemetest, mis meid kõiki omavahel seovad. See on raamat armastusest, kaotusest, sõprusest ja lojaalsusest.

Ruth Hogan

Kaotatud asjade hoidja

Mu ustavale partnerile Billile ja printsess Tilly Beanile

Ei see, kel hirm on okka ees, saa roosi ihata.

В В В В Anne BrontГ«

1

Charles Bramwell Brockley sõitis kell 14.42 üksi ja ilma piletita London Bridge’i peatusest Brightonisse. Kui rong Haywards Heathis jõnksatades peatus, hakkas Huntley & Palmersi küpsisepurk, milles ta reisis, istmeserval ebakindlalt vaaruma. Aga just sel hetkel, mil purk ettepoole, vagunipõranda suunas paiskus, püüdis üks kätepaar selle turvaliselt kinni.

Mees rõõmustas kojujõudmise üle. Padua oli Victoria-aegne monoliitne punastest tellistest villa, mille trepi kohale kerkiva varikatuse teravat kaart raamisid kuslapuu ja elulõng. Vestibüüli jahe, roosilõhnaline ja kajav avarus võttis pärastlõunase päikese halastamatu lõõsa eest pääsenud mehe külalislahkelt vastu. Too pani koti käest, pistis võtmed koridoris seisva lauakese sahtlisse ning riputas oma panamakübara varna. Mees oli rampväsinud, kuid vaikne maja mõjus talle rahustavalt. Vaikne, kuid mitte hääletu. Kappkell tiksus ühtlaselt, kaugemalt majast kostis iidvana külmkapi sahinat ning kusagil aias laulis musträstas. Aga tehnikale omasest suminast oli see maja prii. Siin ei olnud arvutit, televiisorit, DVD- või CD-mängijat. Ainsaks ühenduslüliks välismaailmaga olid vana bakeliidist telefon vestibüülis ja raadio. Mees keeras köögis kraani lahti ja lasi veel joosta, kuni see oli jääkülm, ning täitis seejärel klaasi. Džinni ja laimiviilu jaoks oli aeg veel liiga varane ja tee joomiseks liiga palav. Laura oli juba ära koju läinud, kuid jätnud kirjakese ja külmkappi õhtusöögiks singisalatit. Kallis tüdruk. Mees jõi vee ära.

Tagasi koridori jõudes otsis mees püksitaskust üksiku võtme ja keeras raske tammise ukse lukust lahti. Ta võttis põrandalt oma koti ja astus ust enda järel vaikselt sulgedes tuppa. Riiulid ja sahtlid, riiulid ja sahtlid, riiulid ja sahtlid. Kolm seina olid täielikult kaetud ning iga