Teekond urust templisse ehk Märk on vaataja silmades

Aleksei Turovski

Marcus Turovski

Sari "Looduse lood" Miks on hakatud erinevates kultuurides teatud loomi pidama pühaks ja miks neile omistatakse erinevaid tähendusi ja omadusi? Kui palju on neis müütides tegelikkust ja mida leiab maailma eri paigus ühist ja erinevat? Aleksei Turovski ja Marcus Turovski viivad lugeja rännakule loomade ja mütoloogia seoste põnevasse maailma. Illustreeritud Aleksei Turovski joonistustega.

Aleksei Turovski , Marcus Turovski

Teekond urust templisse ehk Märk on vaataja silmades

Sissejuhatuse asemel

Pärisinimene (Homo sapiens sapiens) on loov loomaliik. Loovus leiab väljundi eelkõige maailma asjade ja nähtuste seletamises. Inimene teeb seda keele abil, luues müüte kui tõelisi lugusid. Müütide süsteemi, mille järgi ja mille abil inimkond elab, võib kujutada kui inimese semiootilist genofondi, kus mõiste „geen” asemel kasutatakse mõistet „meem”. Seega on mütoloogia kui meemofond. Nende kahe fondi vaheline võrdlus on loomulikult vaid analoogia loomine ja analoogia ei tõesta teatavasti midagi, kuid see tõhustab ja suunab tähelepanu, avaldab muljet ja näitab, millise nähtuse olulisusest edaspidi juttu tuleb. Analoogia toomisega paluvad autorid armulise lugeja luba üritada avaldada talle muljet näidetega selle kohta, kuivõrd palju sarnasusi on pärisinimesel paljude teiste loomaliikidega ja ka selle kohta, kuivõrd omapärane on just inimene. Kuivõrd põhjalikult üritame oma maailmapilti sulandada kõigi teiste liikide omadusi. Toome siinkohal näiteks viis lühikest teesi:

Organism, nagu ka populatsioon ja ilmselt ka liik, ei saa endale lubada maksmist millegi eest, mis pole oma hinda väärt.

Organismi, populatsiooni ja arvatavasti ka liigi elu ja Гµitseng on vГµimalik tolerantsuse piires s.t Г¶koloogilise miinimumi ja maksimumi vahelises diapasoonis kГµigi ressursside tingimustes, k.a informatsioon.

Bioloogilise s.t ka evolutsioonilise organismi/populatsiooni/ liigi edukuse määraja on eelkõige lastelaste põlvkonna kvaliteet ja kvantiteet. Teiste sõnadega on küsimus selles, kui pädevateks lapsevanemateks kasvatame oma lapsed.

Kõik ühiskondlikud loomad valivad oma juhid eelkõige karisma alusel. Juhi karisma on võime avaldada valijatele vastupandamatut muljet ning seda maksimaalselt kaua hoida, looma elus komatoosse seisundini k.a. Viimasena sureb tarve muljete järele.

Hinge ja vaimu elus on keskseks nähtuseks/sündmuseks valik. Valikuvõimalus – vaba valik – kaob sel hetkel, kui valik on tehtud. Seega on iga valik vabatahtlik vabadusest loobumine ehk tragöödia. „Tõelises tragöödias hukkub koor, mitte kangelane“ (J. Brodski). Niisiis on tõeline vabadus tegelikult maksimaalne võõrandumine, mille ületamiseks kultuurikontekstis on universaalne ja tõhusaim võte müüdi loomine.

Sirp ja kaaren: aja märgid

Sirp

Küsisin kord targa tüdruku Karoliina käest, mis on tema meelest aeg. Karoliina, kes oskas juba koolilapsena väga edukalt ajas paigutada ja reastada oma peaaegu lõputuid huvialasid – teater, keeled, koorilaul, sotsioloogia, botaanika jt –, vastas küsimusele järgnevalt: „Ei oska määrata, kuid see tiksub“. Tookord olid meie vestluse teemaks põhimõttelised erinevused inimese ja teiste loomaliikide vahel. Me leppisime kokku, et peale zooloogiliselt väga oluliste tunnuste ja omaduste, nagu vähendatud karvkate (sellist karvkatte muutust näeme imetajatel enamasti siis, kui liigi arengus on toimunud väga kiire ja radikaalne elukeskkonna vahetus, näiteks vaalalistel, jõehobudel jt), kahejalgsus (liikumine tagumistel jalgadel ja sirge püstise seljaga, mis sarnaneb mõnevõrra lindude, mõnede sauruste ja kängurutega), võime pärast suguküpsuse saavutamist kvalitatiivselt uusi võtteid õppida ja vastavalt sellele väga suur ajumaht ning ekstrapoleeriva mõtlemise omapärane areng (võimalik, et see on omane ka delfiinidele, elevantidele ja mõnedele ahvidele, ehk ka kiskjalistele imetajatele) ning oskus valmistada ja kasutada tehisorganeid