Marslane

Andy Weir

Olen Marsil lõksus. Mul ei ole kuidagi võimalik Maaga ühendust võtta. Kui oksügenaator katki läheb, siis ma lämbun. Kui vee taaskasutussüsteem katki läheb, siis suren ma janusse. Kui Marsi-majja leke tekib, siis ma lihtsalt justkui plahvatan. Kui ükski neist asjadest ei juhtu, siis saab mul lõpuks toit otsa ja ma suren nälga. Olen omadega perses. Andy Weir (snd 1972) on programmeerija, „Marslane“ on tema debüütromaan. Raamatu põhjal valmib 2015. aasta sügisel mängufilm.

Andy Weir

Marslane

Emale, kes kutsub mind nimega Pickle, ja isale, kes kutsub mind nimega Dude

1.В PEATГњKK

LOGIKIRJE: 6. SOL

Olen omadega pГµhimГµtteliselt perses.

See on minu kaalutletud arvamus.

Täiesti perses.

Mind pidid ootama ees elu parimad kaks kuud, kuid kuuendal päeval sai sellest kõigest õudusunenägu.

Ma ei tea isegi, kes seda siin lugeda võiks. Oletan, et keegi leiab selle lõpuks. Võib-olla saja aasta pärast.

Teadmiseks – ma ei surnud 6. solil. Ilmselgelt ülejäänud meeskond arvas seda ja ma ei saa neid selles süüdistada. Võib-olla peetakse minu surma tõttu üleriigilist leinapäeva ja mu Wikipedia leheküljel on kirjas: „Mark Watney on ainus inimene, kes on surnud Marsil.”

Ja see oleks tõenäoliselt õige. Sest suren siin kahtlemata. Aga mitte 6. solil, nagu kõik arvavad.

Vaatame siis … kust alustada?

Programm Ares. Inimsoo püüd jõuda Marsile, et pääseda esimest korda teisele planeedile ja avardada seeläbi võimalikkuse piire ning muu seesugune pläma. Ares 1 meeskond tegi oma töö ära ja naasis kangelasena. Nende auks korraldati rongkäike, neile sai osaks kuulsus ja kogu maailma armastus.

Ares 2 tegi Marsil ära sama töö, lihtsalt teises asukohas. Neil suruti koju jõudes tugevalt kätt ja ulatati tass kuuma kohvi.

Ares 3. Nojah, see oli minu missioon. Olgu, mitte just konkreetselt minu oma. Komandör Melissa Lewis oli selle juht. Olin lihtsalt üks tema meeskonna liikmetest. Olin tegelikult meeskonna kõige madalama auastmega liige. Oleksin missiooni juht ainult siis, kui oleksin ainus järelejäänu.

No ets kae. Olengi missiooni juht.

Ei tea, kas see logiraamat leitakse enne, kui ülejäänud meeskonnaliikmed vanadusse surevad? Oletan, et nad jõuavad kenasti Maale tagasi. Semud, kui te seda loete: see ei olnud teie süü. Tegite seda, mida pidite. Oleksin teie olukorras täpselt samamoodi käitunud. Ma ei süüdista teid ja mul on hea meel, et te eluga pääsesite.

Oletan, et peaksin selgitama, kuidas Marsi missioonid käivad, kui seda siin peaks lugema mõni võhik. Lendasime Maa orbiidile tavapärasel kombel, saime tavalise kosmoselaevaga Hermese pardale. Kõik Ares-missioonid kasutavad Marsile minekuks ja sealt tulekuks Hermest. See on tõeliselt suur ja maksis palju ja seega ehitas NASA ainult ühe sellise kosmoselaeva.

Kui jõudsime Hermese pardale, siis tõid veel neli mehitamata lendu meile kütust ja varustust, et me oma reisi tarbeks ettevalmistusi saaksime teha. Kui kõik oli paigas, siis asusime Marsi poole teele. Aga mitte eriti kiiresti. Möödas on raskete keemiliste kütuste põletamise ja elliptilise trajektoori kasutamise päevad.

Hermes töötab ioonmootoritega. Need paiskavad laeva tagaosast äärmiselt suurel kiirusel argooni välja, et saavutada hästi väike kiirendus. Mõte seisneb selles, et mootorid ei vaja siis palju reageerivat ainet, nii et väike kogus argooni (ja tuumareaktor, mis kõike seda töös hoiab) laseb meil kogu tee Marsile katkematult kiirust lisada. Teid üllataks, kui kiiresti on võimalik edasi liikuma hakata vaid tillukese kiirenduse abil ja pika aja jooksul.

Võiksin kostitada teid lugudega, kuivõrd toredalt veetsime Marsi poole sõites aega, aga ma ei tee seda. Mul ei ole hetkel tuju, et kõike taas läbi elada. Piisab sellest, kui öelda, et jõudsime 124 päeva hiljem ilma üksteist ära kägistamata Marsi orbiidile.

Sealt laskusime MDV-ga[1 - Mars descent vehicle(ingl k). (Siin ja edaspidi tõlkija märku