Igatahes…
John Cleese
Siiras ja erakordselt naljakas lugu sellest, kuidas pikast, häbelikust Weston-super-Mare’i noorukist sirgub teada-tuntud legend. Oma teekonnal kirjeldab John Cleese esimest närvesöövat avalikku esinemist Saint Peteri erakoolis, kui ta oli vaid kaheksa ja viis kuuendikku aastat vana; oma lõputult rändavat elu vanematega, kes ei suutnud elada nähtavasti kusagil kauem kui kuus kuud; oma esimesi kogemusi õpetajatöös, teadmata vähimatki ainetest, mida ta pidi õpetama; oma hamstriomaniku päevi Cambridge’is ja esmakohtumist mehega, kellest sai rohkem kui kaheks aastakümneks tema kaasautor, Graham Chapmaniga. Ja sealt edasi oma peadpööritavast edust sketšikirjutajana Peter Sellersile, David Frostile, Marty Feldmanile ja teistele kuni „Monty Pythoni” kõrgusteni välja. Sisaldades siin-seal John Cleese’i mõtteid teemadel, mille haare on sama lai nagu komöödia olemus, alustades kriketi ja veesuusatamise kaheldavatest hüvedest ning lõpetades kõigi Inglismaa kuningate ja kuningannade tähtsamate daatumitega, on tegemist endise koolmeistri meisterliku tööga.
John Cleese
Igatahes…
Isale ja Kalale[1 - Cleese’i hüüdnimi oma neljandale abikaasale Jennifer Wade’ile, kuna naine ujuvat nagu kala. – Tõlkija märkus.]
Tänusõnad
Minu tänusõnad Jim Curtisele tema erakordsete õpetussõnade, pideva toetuse ja võime eest daatumitesse peaaegu hetkega selgust tuua; samuti Howard Johnsonile, et leidsid „At Last the 1948 Show” kohta hulganisti head kraami; ja minu kirjastajatele kummalgi pool Atlandi ookeani, eriti Susan Sandonile, Kevin Doughtenile ja Charlotte Bushile.
Tänan kõiki neid, kes on olnud osaks minu elust ja aidanud seeläbi seda raamatut kirjutada. Ma ei taha neid kõiki siin üles loetleda, sest neid on üpris palju ja kui paar tükki kogemata välja jäävad, saavad nad väga pahaseks ega soovi minuga enam kunagi rääkida, ja ma ei taha sellega riskida.
Lõppu ka üks hoiatav sõna minu toimetaja Nigel Wilcocksoni ehk Ripiklooma kohta, kes üritab kindlasti kogu au endale võtta, kuigi väärib sellest vaid kolme neljandikku.
Ja … kolm kassi ja Kala, kes talusid mind ja nii edasi ja nii edasi.
1.В peatГјkk
Tegin oma esimese avaliku etteaste kooliõe trepist üles astudes Saint Peteri erakoolis Weston-super-Mare’is Somersetis Inglismaal 1948. aasta 13. septembril. Olin siis veidi alla üheksa aasta vana. Publikuks oli kamp üheksa-aastaseid, kes pilkasid mind ja kisasid: „Chee-se! Chee-se!” Ronisin edasi, hoolimata alandatusest ja hirmust. Kuid veel enam tundsin hämmeldust. Kuidas mul õnnestus nii palju tähelepanu pälvida? Mida ma olin teinud, et seesugust agressiivsust ära teenida? Ja … kuidas põrgu päralt nad teadsid, et minu perenimi oli kunagi Cheese olnud?
Sellal kui emand Tuim ehk Findlater viis minu peal läbi tavapärase uue õpilase füüsilise ülevaatuse, üritasin mõtteid koguda. Vanemad olid alati öelnud, et hoiaksin õelatest pahadest poistest eemale. Aga mida nad tegid siis sellises kenas koolis nagu Saint Peter? Ja kuidas pidin mina neid vältima?
Paljuski põhjustas minu väljapääsmatut olukorda tõik, et ma polnud mitte ainult väike poiss, vaid üks väga pikk väike poiss. Olin meeter kuuskümmend ning oli tõenäoline, et ületan veel enne kaheteistkümneseks saamist meeter kaheksakümne verstaposti. Nii osutus üpris keeruliseks taustaga ühte sulanduda, kuigi ma seda tihti soovisin – eriti hiljem, kui olin kõikidest koolmeistritest pikemaks kasvanud. Samuti polnud abi, et üks neist, härra Bartlett, viitas minule kui väljapaistvale kodanikule.
Lisaks oma erakordsele pikkusele olin ma ka oma jõust üle kasvanud ning minu füüsiline nõrkus muutis mind kobaks ja kohmakaks; lausa nii väga, et mõni aasta hiljem kirjeldas mu kehalise kasvatuse õpetaja kapten Lancaster mind kui meeter kaheksakümne pikkust näritud nöörijuppi. Kui lisada sinna juurde tõsiasi, et mul polnud noortest kuttidest koosnevate metsikute kampadega eelnevat kogemust, siis on arusaadav, miks mu näol kangastus tõelis