Гњksik hunt. Anders Breiviku ja teiste massimГµrvarite mГµistatus
Unni Turrettini
Raamatus maailma vapustanud eraklike massimõrvarite ning eriti Anders Behring Breiviki elu ja mõttekäike laiemas kriminaalpsühholoogia kontekstis ning püütakse leida vastust küsimusele, mis see oli, mis neid tegudele ajendas, ja miks üksiku tapjahundi fenomen maailmas üha tugevamalt kanda kinnitab. Raamatu autor Unni Turrettini sündis Norras Drammeni nimelises linnas, mis jääb Breiviki kodupaigast kahekümneminutilise teekonna kaugusele. Turrettini omandas õigusteaduste kraadi Norras, Prantsusmaal ja USA-s ning on töötanud hulga aastaid Pariisis ja Genfis advokaadi ja finantsspetsialistina.
Unni Turrettini
Гњksik hunt. Anders Breiviku ja teiste massimГµrvarite mГµistatus
EESSГ•NA
2001. aasta septembris lõpetasin parasjagu oma viimast tööülesannet FBI eriagendina. Terrorismivastase osakonna kõrgem ametnik Terry D. Turchie oli palunud, et korraldaksin käitumusliku uurimuse kodumaiste n-ö üksiku hundi tüüpi terroristide kohta. Olin oma FBI-karjääri jooksul kaitsnud doktorikraadi kliinilises psühholoogias ja büroo pidas vajalikuks teada, kas sotsiaalteaduslik uurimus võiks aidata tuvastada üksikuid hunte, enne kui nad ilmuvad pealtnäha ei kusagilt oma laastavaid rünnakuid korda saatma.
Theodore Kaczynski, tuntud ka kui Unabomber, korraldas kaheksateistkümne aasta jooksul terve seeria pommitamisi, enne kui ta Montana metsikusse loodusesse mattunud metsamajakesest lõpuks üles leidsime, Timothy McVeigh tegutses üksi, parkides Oklahoma City föderaalhoone ette lõhkeaineid täis masina, ja pommimees Eric Robert Rudolph, kes võttis sihiks Atlanta olümpiamängud, veetis viis aastat Põhja-Carolina metsades redutades, ilma et oleks ühegi elusolendiga sõnagi vahetanud, kuni vahistati 2003. aastal üksikrünnaku eest Birminghami abordikliinikule Alabamas, kus hukkus politseinik ja sai vigastada õde.
Mis see oli, mis neid tegudele ajendas, neid USA üksikuid hunte, kes jäid kõigil kahe silma vahele? Nad lõpetasid eluaegse karistusega Colorados Florence’i kinnise vangla nn pommitajate tiivas. Nad tegutsesid üksi ja ühelgi neist polnud kriminaalset tausta. Nad ei kuulunud varasemalt mõnda äärmuslaste rühmitusse – vähemalt mitte pikka aega –, kuid uskusid vankumatult äärmuslaste ideoloogiat ja saatsid nende teenistuses korda hirmsa tapatöö.
Kaczynski uskus, et kaasaegne tööstus ja tehnoloogia hävitab inimrassi. McVeigh pidas end patrioodiks, kuid leidis, et USA valitsus tuleb kukutada. Rudolph arvas, et Washingtoni „paganlike” bürokraatide toetus abordile ja geide õigustele laastab Ameerika.
Kui olin jõudnud töö järeldustega tegelemise juurde, toimusid 11. septembri rahvusvahelised terroriaktid. Minu aruanne võeti teadmiseks ja lükati riiulisse. Tollal trumpas al-Qaeda laiast terroristide võrgustikust lähtuv otsene oht üle kõik muud mured ja minu avastused selle kohta, mis õhutab üksiku hundina tegutsevaid terroriste tegudele, jätsid suuresti märkamata seadusesilmad, kes olid hõivatud millegagi, mida nimetati suuremat sorti rahvusvaheliseks terrorismisõjaks.
Tõime Terryga 2008. aastal oma esimeses raamatus välja, et rahvusvahelise terrorismi ideoloogiat järgivate üksikute huntide kuritööd ohustavad kogukondi üle kogu maailma, kui aset leiavad salapärased ja pealtnäha põhjuseta rünnakud, mida teevad oma riigi kodanikud. 2011. aastal, mil Anders Behring Breivik jahmatas Norrat ja kogu maailma, mõrvates jõhkralt seitsekümmend seitse kaasmaalast – enamik neist teismelised – üksteisele järgnenud pommitamises ja massitulistamises, jälgisin uudiseid väsinud meeleheitega. Tegemist oli järjekordse üksiku hundiga, kes valmis maailma oma jälge jätma. Meid Terryga intervjueeris nii USA kui Norra meedia ja me pakkusime vastuseid samadele küsimustele, mida meile oli juba aastaid esitatud.
Jah, oli tõenäoline, et Breivikit võis pidada üksiku hundi tüüpi tapja viimaseks kehastuseks. Ei, polnud kohe kindlasti tõenäoline, et ta kuulus mõnda