Mona

Dan T. Sehlberg

Arvutiteaduse professor Eric Söderqvist on leiutanud teedrajava mõttega juhtimise süsteemi, mis võimaldab erivajadustega inimestel veebi lehitseda. Samal ajal valmib Samir Mustafil, endisel MIT professoril, kelle armastatud tütar hukkus pommiplahvatuses, ajaloo kõige täiuslikum arvutiviirus, et rünnata Iisraeli finantssüsteemi. Kui Ericu naine Hanna pärast mehe leiutise katsetamist koomasse langeb, on mees veendunud, et naine on nakatunud võimsa arvutiviirusega ja ainus võimalus teda päästa on leida viiruse looja.

Annale, Natashale ja Rebeccale.

PROLOOG

QANA, LIIBANON

Nägusas kleidis tüdrukuke oli suures ohus. Oli sadanud vihma ning väli vanaema maja taga oli savine ja libe. Juukseklamber oli lahti läinud ning vallandanud tumedad lokid. Tüdruk hiilis kassile järele, püüdes teda mitte hirmutada, ja ta valgetes tekstiilkingades jalad tegid pruunis savis ettevaatlikke samme. Kass nuuskis autorehvi, mis oli poolenisti maasse mattunud roostes jalgpallivärava kõrval. See oli kõhn toredate triipudega kass. Just nagu tiiger. Võib-olla ta oligi tiiger. Ja tüdruk võis olla võluprintsess, kes oskas tiigritega rääkida. Korraga ehmus kass millegi üle ning jooksis kivisilla ja pruuni kohiseva jõe suunas ära. Printsess aga võttis maast üles vana purgi. Ei, loomulikult ei olnud see purk, see oli väike tiigrikutsikas, savisse maha jäetud. Ta pühkis leiu hoolikalt kleidi sisse puhtaks. Emal oli tavaks teda tabavalt kameeleoniks nimetada. Kui tüdrukule vaid natukenegi aega anda, muutusid ta riided alati sama värvi kui maapind tema mängukohas. Täna aga olid ema ja vanaema köögis liiga hõivatud selleks, et märgata, kuidas tüdruk uues türkiissinises kleidis maja taha väljale lippas. Erinevalt kleidist oli purk-tiiger nüüd puhas ja kena. Kuid näljane. Tiigrid on alati näljased. Tüdruk surus purki vastu rinda ja vantsis üle välja.

Mõlemad naised silmitsesid ehmunult määrdunud last, kes hingetult kööki tormas.

„Vanaema! Mul on otsekohe kausitäit vett vaja!“

Elif pani käest aurava ahjuplaadi äsjaküpsetatud juustupirukatega.

„Kausitäiest veest jääb sulle väheks. Sulle on vaja tervet vannitäit.“

Ta naeris ja vaatas Nadimile otsa, tundes juba ette tГјtre algavat Г¤rritushoogu. Seda aimas ka Mona, kes andis endale Г¤kitselt aru, millises seisundis ta on.

„Emme. Ära pahanda. Ma leidsin tiigrikutsu! Ja ta tahab süüa.“

Mona hoidis üht kätt kleidi varjus ja sirutas teise käe nõudlikult Elifi suunas, kes pistis talle pihku tüki pirukat. Kui tüdruk oma kaitsealust toitis, libises kleit kõrvale ja Nadim nägi vilksamisi tiigrit. Ruum tema ümber lõi kõikuma. Ta pidi köögilauast kinni haarama, et mitte tasakaalu kaotada.

„Kullakene. See tiiger on väga ohtlik. Ta võib sind hammustada. Seisa paigal ja ära liiguta.“

Mona naeratas õnnelikult, tal oli hea meel, et ema kaasa mängis. Nadim tõukas ema instinktiivselt eemale. Ka too nägi, mida Mona süles hoidis, ja hakkas palvetama.

Nadim liikus pikkamisi tütrele lähemale.

„Palun anna tiiger mulle.“

Mona raputas trotslikult pead.

„Tal on ainult koos minuga rahulik olla. Ta võib väga kergesti kartma lüüa. Ema on ta maha jätnud.“

Nadim ei suutnud pisaraid tagasi hoida. Mitte keegi ei olnud Monast ilusam. Tema kallis tütar. Qana küla imelaps. Väriseva häälega kordas ta:

„Anna tiiger nüüd emmele. Muidu saab emme pahaseks. Väga pahaseks!“

Mona nägi ema pisaraid. Ta pööras pilgu murelikult vanaemale. Kuulis tema palveid. Ja ta sirutas käe tiigrikutsikaga välja. See ei olnud tiigrikutsikas. See oli purk. See ei olnud ka purk. See oli Iisraeli kobarpommi granaat. Nadimi pilk püsis kindlalt tütre näos. Nende käed kohtusid. Tundus, nagu oleksid need närvid, väikesed peened karvad käeseljal, mis pulseerivas pinges tütre poole sirutusid. Naine hoidis hinge kinni ja võttis jaheda granaadi oma pihku.

Tassi valatud tee oli ammu jahtunud. Inimesed tulid ja läksid. Kõik toimus kusagil kaugel. See ei läinud mehele enam korda. Ta oli tühi. K