Surnud mehe jäljed

Peter James

Keset 9/11 hommiku traagilisi sündmusi näeb Brightonist pärit krooniline äparduja Ronnie Wilson oma elu suurimat šanssi: kaduda ja luua end uuesti ühes teises riigis. Viis aastat hiljem annavad Brightoni tulvaveetorust leitud naise säilmed inspektor Roy Grace´i uurimisele globaalse haarde ning algab meeleheitlik võidujooks, et päästa naine, keda kütitakse Brightoni tänavail nagu jahilooma.

Peter James

Surnud mehe jäljed

Dave Gaylorile

See lugu leiab osaliselt aset 11. septembri kohutavaid sündmusi ümbritsenud päevadel

Minu sügavaim lugupidamine ohvritele ja kõigile, kes kaotasid lähedasi

1

Kui Ronnie Wilson oleks ärgates teadnud, et vaid paari tunni pärast on ta surnud, oleks ta oma päeva üksjagu teisiti planeerinud.

Esiteks ei oleks ta ehk vaevunud habet ajama. Ega raisanud nii palju viimseid väärtuslikke minuteid juuste geelitamisele ja rahuldavasse soengusse sättimisele. Samuti oleks ta kulutanud vähem aega, et kingi läikima lüüa või kalli siidlipsu sõlme täpselt õigesti siduda. Ning kohe kindlasti poleks ta maksnud kaheksateist dollarit – pöörane hind, mis ei olnud talle tõesti taskukohane – ülikonna pressimise kiirteenuse eest.

Liialdus oleks väita, nagu viibinuks Ronnie teda ootavast saatusest õndsas teadmatuses. Kõik rõõmu vormid olid tema tunnete nimistust sedavõrd kaua puudunud, et õndsusest polnud tal mingit aimu. Enam ei kogenud ta õndsust üürikestel orgasmilõpu sekunditelgi, neil harvadel puhkudel, kui tema ja Lorraine veel armatsesid. Tema suguosad oleksid kui temaga koos tuimaks jäänud.

Tõtt-öelda oli tal hiljuti – Lorraine’i mõningaseks piinlikkuseks – tekkinud komme vastata seltskonnas küsimusele, kuidas tal läheb, kerge õlakehituse ja sõnadega: „Mu elu on saast.”

Ka see hotellituba oli saast. Nii väike, et polnud ruumi põrandale pikali kukkuda. See oli W odavaim tuba, aga vähemalt aitas aadress halva mängu juurde head nägu teha. Kui peatutakse Manhattanil hotellis W, siis ollakse keegi. Isegi juhul, kui magatakse harjakapis.

Ronnie teadis, et vaja on saavutada positiivsem meelelaad ja hoiak. Inimesed reageerivad sinust lähtuvatele võngetele, eriti kui sa küsid raha. Luuserile ei anna raha vanad sõbradki – igatahes mitte sellist raha, nagu temal praegu tarvis läks. See konkreetne vana sõber küll ei anna.

Ilmaolusid uurides piilus ta aknast välja, ajas kaela õieli, kuni nägi 39. tänava halli püstloodis kalju taolise vastasmaja kohal kitsukest taevariba. Avastus, et hommik on ilus, ei tõstnud kuidagi tema tuju. Jättis ainult mulje, nagu oleksid pilved sinisest tühjusest ümber kolinud tema südamesse.

Tema Bulgari käekella võltsing näitas 7.43.Ta oli selle internetist ostnud neljakümne naelaga, aga hei, kes oleks aru saanud, et see pole ehtne? Ta oli ammugi õppinud, et kui püütakse inimesi mõjutada, saadab kallis kell tähtsa sõnumi: hinnates pisiasju, kuna ostsid aja mõõtmiseks ühe maailma parima käekella, hoolid sa arvatavasti samamoodi ka rahast, mis usaldatakse sinu käsutusse. Head nägu teha pole kõik, kuid see on pagana oluline.

Okei, 7.43.Aeg lavale astuda.

Ta haaras oma Louis Vuittoni portfelli – seegi oli võltsing –, asetas pakitud sumadanile ning lahkus toast ja vedas ratastel pagasit enda järel. Liftiga esimesele korrusele laskunud, hiilis ta administraatoriletist mööda. Tema krediitkaardid olid nii tühjaks tõmmatud, et hotelliarve tasumiseks vist ei jätku, aga selle pärast muretseb ta edaspidi. Tema BMW – šikk sinine kabriolett, millega Lorraine armastas ringi sõita ja sõbrannade ees poosetada – kuulus tagastamisele ning kodu oli laenuandjate valdusse minemas. Tänane kohtumine, mõtles ta mornilt, on uppuja viimane õlekõrs. Ta kavatses sisse kasseerida lubaduse. Kümne aasta taguse lubaduse.

Tuli vaid loota, et seda ei ole unustatud.

Istudes metroorongis, pagas põlvede vahel, teadvustas Ronnie, et midagi oli tema elus valesti läinud, kuid jäi eb