Peeglite raamat
Eugen Chirovici
Kirjastaja Peter Katz saab meili teel käsikirja, mis räägib 1980ndatel Princetoni Ülikoolis salapäraselt mõrvatud kuulsast professorist Joseph Wiederist. Katz loodab käsikirjast teada saada Wiederi mõrva saladuse, kuid käsikiri on vaid osaline ja selle autor sureb peagi. Kirjastaja palkab asja uurima ajakirjanik John Kelleri ja peagi hakkab loo vastu uuesti huvi tundma ka kunagi Wiederi mõrva uurinud politseinik Roy Freeman. Kuid kõik asjasse segatud isikud näivad toonaseid sündmusi mäletavat isemoodi … “Peeglite raamat”, tuntud rumeenia kirjaniku E. O. Chirovici esimene inglise keeles kirjutatud teos, hakkas kulutulena levima juba käsikirja kujul. 2017. aastal ilmub see ligi neljakümnes keeles.
Eugen Ovidiu Chirovici
Peeglite raamat
Mu naisele Mihaelale, kes pole kunagi unustanud, kes me päriselt oleme ja kust me tulime.
Enamik inimesi on teised inimesed.
    – Oscar Wilde
Esimene osa
PETER KATZ
Mälestused on nagu kuulid. Mõni vihiseb mööda ja vaid ehmatab sind. Teised rebivad su lõhki ja jätavad piinlema.
    – Richard Kadrey, „Kill the Dead”
Sain kaastööpakkumise jaanuaris, kui kõik agentuuris taastusid alles pühadejärgsest pohmellist.
Kiri oli rämpspostikaustast osavalt mööda põigelnud ja jõudnud mu kirjakasti, kus moodustas järjekorra veel umbes mõne tosina teisega. Heitsin pilgu teemale ja leidsin selle huviäratava olevat, nii et printisin kirja koos kaasasoleva pooliku käsikirjaga välja ja panin need lauasahtlisse. Kuna olin ametis ühe tehingu sõlmimisega, tulid need mulle meelde alles kuu lõpus. Avastasin paberid kaastööpakkumiste hunnikust, mida mul oli plaanis lugeda puhkuse ajal, uuesti ühel nädalavahetusel, mis pikenes tänu Martin Luther Kingi päevale.
Pakkumise alla oli kirjutatud „Richard Flynn” ja see kõlas järgmiselt:
Hea Peter
Minu nimi on Richard Flynn ja kakskümmend seitse aastat tagasi õppisin ma Princetonis inglise keelt. Unistasin kirjanikuks saamisest, avaldasin ajakirjades paar lühilugu ja kirjutasin isegi kolmesajaleheküljelise romaani, mille heitsin kõrvale pärast seda, kui hulk kirjastajaid oli selle tagasi lükanud (ja mida ma isegi pean nüüd keskpäraseks ja igavaks). Pärast seda sain tööd ühes väikeses reklaamibüroos New Jerseys ja tegutsen sel alal tänini. Esialgu petsin end uskuma, et reklaamindust võib pidada samaväärseks kirjandusega ja ühel päeval hakkan jälle kirjanikuks. Midagi niisugust muidugi ei juhtunud. Arvan, et enamiku jaoks tähendab täiskasvanuks saamine kahjuks seda, et sa omandad võime oma unistused karpi lukustada ja see siis East Riverisse visata. Paistab, et ma ei olnud selle reegli puhul mingi erand.
Kuid paar kuud tagasi sain teada midagi olulist, mis meenutas mulle hulka traagilisi sündmusi, mis leidsid aset 1987. aasta sügisel ja talvel, minu viimasel aastal Princetonis. Küllap teate, kuidas sellega on: arvate, et olete midagi unustanud – mõne sündmuse, inimese, olukorra –, ja siis korraga leiate, et see mälestus on teie pea mõnes salajases toas kuhtunud, alati seal, nagu oleks see juhtunud alles eile. Justkui avaks kola täis vana kapi – piisab vaid ühe karbi liigutamisest, et kõik tulvana kaela sajaks.
See asi oli nagu sütik. Tund aega pärast uudise kuulmist mõtlesin endiselt, kui tähtis see on. Istusin laua taha ja hakkasin mälestustest haaratuna kirjutama. Kui lõpetasin, oli kell ammu üle südaöö ja ma olin kirjutanud rohkem kui viis tuhat sõna. Nagu oleksin äkitselt uuesti oma olemuse avastanud, pärast selle täielikku unustamist. Kui läksin vannituppa hambaid pesema, näis, nagu vaataks peeglist vastu keegi teine.
Esimest korda üle aastate uinusin tabletti võtmata ja järgmisel päeval, öelnud inimestele büroos, et olen kaks nädalat haigena kodus, jätkasin kirjutamist.
Nende 1987. aasta kuude sündmused tulid mulle meelde niisuguse väe ja selgusega, et muutusid kiiresti elavamaks ja võimsamaks kui miski muu minu senises elus. Otsekui oleksin ärganud sügavast unest, mille joo