LabГјrindijooksja 3: Surma ravim

James Dashner

MOOLOK on võtnud Thomaselt kõik: tema elu, mälestused ja nüüd ka ainsad sõbrad – välujad. Aga viimaks ometi on kõik läbi. Katsed on lõpetatud. On jäänud vaid viimane test. Thomas sai jagu labürindist. Elas üle Põlenu. Ta riskiks sõprade päästmise nimel kõigega. Valede aeg on ümber, tõde saab olema hirmuäratav. Tõde võib olla see, mis kõigele lõpu teeb. Kas keegi jääb ellu? Surma ravim“ on järg James Dashneri romaanidele „Labürindijooksja“ ja „Põlenu katsed“ (mõlemad on eesti keeles ilmunud 2014. aastal).

James Dashner

LabГјrindijooksja 3: Surma ravim

See raamat on minu emale – parimale inimesele, kes eales elanud.

1.В PEATГњKK

Just lehk hakkas Thomast tasapisi hulluks ajama.

Mitte see, et ta oli juba üle kolme nädala üksi olnud. Mitte valged seinad, lagi ja põrand. Mitte akende puudumine või tõik, et tulesid ei kustutatud kunagi. Mitte midagi seesugust. Nad olid tal kella ära võtnud, nad toitsid teda kolm korda päevas täpselt sama einega: singilõik, kartulipuder, toored porgandid, leivaviil, vesi, ei rääkinud temaga kunagi, ei lubanud kordagi kedagi teist sinna ruumi. Ei raamatuid, filme ega mänge.

Täielik eraldatus. Nüüd juba üle kolme nädala, kuigi Thomas oli hakanud kaotama ajataju, mis põhines puhtalt sisetundel. Ta andis parima, et ära arvata, millal on öö, ja püüdis jälgida, et ta magaks vaid nii palju, kui normaalne tundus. Eined aitasid samuti kaasa, kuigi neid ei toodud arvatavasti kindla aja tagant. Justkui peakski ta segadusse sattuma.

Üksinda. Polsterdatud, värvitus ruumis – ainsaks erandiks väike, vaat et ära peidetud roostevabast terasest WC-pott nurgas ja vana puulaud, mille jaoks Thomasel puudus otstarve. Üksi talumatus vaikuses, lõputult aega mõelda haigusele, mis temas juurdus: lahvatusele, sellele vaiksele, hiilivale viirusele, mis võttis tasahilju kõik, mis tegi kellestki inimese.

Miski sellest ei ajanud teda hulluks.

Aga ta haises, ja mingil põhjusel kruttis just see tema närvid viimase piirini, tungides kainele mõistusele kallale. Nad ei lubanud tal duši all käia ega pesta, polnud pakkunud talle saabumisest saadik ei vahetusriideid ega midagi, millega oma keha puhastada. Lihtsast kaltsustki oleks piisanud; ta saaks kasta seda vette, mida nad talle joogiks annavad, ja puhastada vähemalt nägugi. Kuid tal polnud midagi, ainult need räpased riided, mida ta oli kandnud luku taha panemisest saadik. Isegi mitte voodiriideid – ta magas keras, tagumik vastu toanurka, käed risti, üritades enese embusest sooja leida, tihti värisedes.

Thomas ei mõistnud, miks valmistas tema enda keha lehk talle suurimat hirmu. Võib-olla oli see iseenesest märk, et ta oli kaotanud mõistuse. Kuid mingil põhjusel mõjus üha viletsam hügieen häirivalt ja põhjustas hirmuäratavaid mõtteid. Nagu ta mädaneks, laguneks, sisemus muutumas sama haisvaks kui kest.

See tekitaski Thomasele muret, ükskõik kui arutu see ka tundus. Tal oli palju toitu ja piisavalt juua, et janu leevendada; ta sai palju puhata ja ta treenis end nii hästi kui väikses ruumis võimalik, joostes tihti tundide viisi koha peal. Loogika ütles talle, et räpasusel polnud vähimatki pistmist südame tugevuse või kopsude tööga. Kuid samas hakkas ta tasapisi uskuma, et lõputu lehk tähendas, et lähenemas on surm, mis kavatses ta tervelt alla neelata.

Need sünged mõtted tekitasid aga omakorda kahtlust, et Teresa valetas, kui nad viimast korda rääkisid, kui ta ütles, et Thomase jaoks oli liiga hilja ja et ta oli lahvatusele ruttu alla jäänud, muutunud hulluks ja vägivaldseks. Et ta oli juba mõistuse kaotanud, enne kui siia kohutavasse paika saabus. Isegi Brenda oli Thomast hoiatanud, et head pole loota. Võib-olla oli neil mõlemal õigus.

Kõige selle all pulbitses ka mure sõprade pärast. Mis oli neist saanud? Kus nad olid? Mida lahvatus nende mõistusega tegi? Pärast kõike seda, millega nad olid silmitsi seisnud – kas kõik