Elu helged paigad

Jennifer Niven

„Elu helged paigad” on Jennifer Niveni esimene noorteraamat, aga ta on varem kirjutanud neli täiskasvanutele mõeldud romaani – „American Blonde”, „Becoming Clementine”, „Velva Jean Learns to Fly” ja „Velva Jean Learns to Drive” – ning lisaks veel kolm mitteilukirjanduslikku teost – „The Ice Master”, „Ada Blackjack” (tõlgitud ka eesti keelde) ja „The Aqua Net Diaries”, milles autor kirjutab oma keskkooliaja-mälestustest. Kuigi ta kasvas üles Indianas, elab ta nüüd koos oma kihlatu ja kolme raamatulembese kassiga Los Angeleses, mis on endiselt naise lemmik-kondamispaik. Rohkem infot pakuvad veebileheküljed JenniferNiven.com ja GermMagazine.com ning autor on leitav ka Facebookis

Jennifer Niven

Elu helged paigad

Maailm murrab igaГјht, aga hiljem on paljud murtud kohtadest tugevad.

    – Ernest Hemingway

FINCH

Ma olen jälle ärkvel 6. päev

Kas täna on suremiseks hea päev?

Seda küsin ma endalt hommikul, kui üles ärkan. Kolmandas tunnis, kui püüan silmi lahti hoida, sellal kui härra Schroeder muudkui jahvatab ja jahvatab. Õhtusöögilauas, kui mulle ulatatakse rohelisi ube. Öösel, kui lesin ärkvel, sest mu aju ei lülitu välja, kuna mõelda on nii paljust.

Kas täna on see päev?

Ja kui mitte täna – millal siis?

Seda küsin ma endalt praegu, kui seisan maapinnast kuus korrust kõrgemal kitsal karniisil. Ma olen nii kõrgel, et olen enam-vähem osa taevast. Vaatan alla kõnniteedele ja maailm vajub viltu. Sulen silmad, naudin tunnet, kuidas kõik keerleb. Võib-olla seekord ma teengi seda – lasen õhul end minema kanda. See oleks umbes nagu basseinis hõljuda, minema triivida, kuni polegi enam midagi.

Ma ei mäleta, kuidas ma siia üles ronisin. Tegelikult ei mäleta ma pühapäevale eelnenud ajast üldse suurt midagi, vähemalt mitte midagi sellest talvest kuni siiani. Nii juhtub iga kord – täielik tühjus ja siis ärkamine. Ma olen nagu see habemik vanamees Rip Van Winkle. Umbes nagu mängiks peitust. Võiks arvata, et olen sellega juba harjunud, aga see viimane kord oli senistest kõige hullem, sest ma ei maganud mitte paar päeva, nädala või kaks – ma magasin maha terved pühad, see tähendab tänupüha, jõulud ja uue aasta saabumise. Ma ei oskagi öelda, mis seekord teistmoodi oli, ainult et ärgates tundsin end elutumana kui harilikult. Ärkvel, jajah, aga täiesti tühjana, just nagu oleks keegi mu verd õginud. Täna on ärkveloleku kuues päev ja mu esimene koolipäev 14. novembrist saadik.

Avan silmad ja maapind on ikka sealsamas, kõva ja igavene. Ma olen keskkooli kellatornis, seisan umbes kümne sentimeetri laiusel karniisiribal. Torn on üsna väike, kella igal küljel mõne sammu jagu betoonpõrandat ja siis see madal kivirinnatis, millest ma üle ronisin, et siia jõuda. Aeg-ajalt kopsan jalaga selle vastu, et endale selle olemasolu meelde tuletada.

Mu käed on välja sirutatud, nagu peaksin jumalateenistust ning terve see mitte eriti suur ja igav, igav linn oleks mu kogudus.

„Mu daamid ja härrad,” hüüan ma, „mul on rõõm tervitada teid mu suremisel!” Võiks ju arvata, et ütlen „mu elus”, olles ise äsja ärganud ja puha, aga ärkvel olles mõtlen ma ainult suremisele.

Ma karjun nagu mõni vana kooli jutlustaja, nõksutan peaga, lasen sõnalõppudel väriseda ja peaaegu kaotan tasakaalu. Otsin selja tagant tuge, rõõmus, et keegi ei paista mind märganud olevat, sest, olgem ausad, raske on näida kartmatu, kui nagu viimane argpüks rinnatise külge klammerdud.

„Mina, Theodore Finch, kes ma olen nõrgamõistuslik, pärandan käesolevaga kogu oma maise vara Charlie Donahuele, Brenda Shank-Kravitzile ja oma õdedele. Kõik ülejäänud võivad p…e käia.” Meie peres õpetas ema meile varakult, kuidas seda sõna tähthaaval öelda (kui me just peame seda kasutama), või, veel parem, seda üldse mitte välja öelda, ja kahetsusväärsel kombel on sõna mulle külge jäänud.

Kuigi kell on helisenud, sagib osa mu klassikaaslasi ikka veel all ringi. Käes on viima