Planeet Vesi

Boriss Akunin

Aastad 1903–1912. Järjekordne raamat Erast Petrovitš Fandorini seiklustest sisaldab kolm lugu, millest esimeses satub detektiiv kullalastiga uppunud galeooni otsinguil end ühel Atlandi ookeani saarel varjava maniaki jälile, teises uurib, kuidas mõrvati naine, keda ta oli kunagi armastanud, ja kolmandas selgitab võimalikult revolutsionääridega seotud rongiröövi asjaolusid. Autori liigituse järgi on esimene lugu tehnokraatlik, teine nostalgiline ning kolmas idiootlik kriminull. Populaarseima Vene detektiivkirjaniku Boriss Akunini raamatute kangelane Erast Petrovitš Fandorin uurib keerulisi juhtumeid XIX–XX sajandil. Eesti keeles on Boriss Akuninilt varem ilmunud Erast Fandorini uurimised „Azazel”, „Türgi gambiit”, „Leviathan”, „Achilleuse surm”, „Eriülesanded”, „Riiginõunik”, „Kroonimine”, „Surma armuke”, „Surma kallike”, „Teemantvanker”, „Nefriitpalvehelmed”, „Maailm on lava” ja „Must linn”.

Boriss Akunin

Planeet Vesi

PLANEET VESI

Tehnokraatlik kriminaaljutt

SГ•LMITUS

Ajakirjanduslik vedamine

17.В aprill 1902

Atlandi ookean

Marseille´ist Buenos Airesesse teel olev ookeaniaurik Universe oli möödumas Kanaari saartest. Käes oli reisi kolmas päev, mil elevus ja vaimustus, mis kaasnevad iga mereretke algusega, hakkavad tasapisi asenduma igavusega. Reisijad olid vaateid juba tülgastuseni nautinud, tutvunud lihtsakoeliste laevalõbustustega, vestelnud reisikaaslastega ja jõudnud neis pettuda, ees aga oli veel kaks nädalat monotoonset liikumist tühjadel veteväljadel.

Pariisi žurnaali Essentiel reporter, kelle toimetus oli komandeerinud tegema olukirjelduste sarja Argentina hõbedakaevandustest ja kes kavatses kirjutada sellise raamatu, mis vapustab maailma (see oli väga noor reporter), oli täitmas iseendale antud lubadust: pigistada iga päev välja vähemalt viis lehekülge teksti. Ta istus lamamistoolis, jalg üle põlve, ja kribis püüdlikult pliiatsiga – registreeris eile aurikul tehtud ekskursiooni muljeid.

Laev kangastus ajakirjanikule issanda maailma minimudelina.

Kõige all paiknes pilkude eest varjatud allilm. Õhk oli seal tolmust must ning katlakütjad, mustad kui kuradid, loopisid mustade labidatega musta sütt põrguahjude lõõmavatesse suudesse.

Kõrgemal pool asus trümm, Universe´i patune ja rüve pugu, kus kuussada ümberasunikku Ida- ja Lõuna-Euroopast kügelesid oma haleda viiekümne frangi eest nina pealt pimedates vaheruumides pead-jalad koos, kesk kuivama riputatud titelappe, armetu varanatukesega kompsusid ja pütte-potte, mida neil oli miskipärast tarvis maailma teise otsa vedada. Nagu loodus on ette näinud, levitas kõht paha haisu ja häälitses ebameeldivalt: seal röökisid tited, keegi lõugas joobnult laulda, keegi sajatas kiunuvalt.

Üleval elutses tsiviliseeritud seltskond. Teise klassi tekil oli kõik tagasihoidlik, kuid kombekas, esimese klassi tekil ilus ja isegi luksuslik, ning otse taeva alla tõstetud jalutustekk, kus ajakirjanik oma märkmete kallal töötas, meenutas suisa paradiisi. Noormees kõrvutas valgetes suverõivastes „puhtaid” reisijaid sarkastiliselt päästetud hingedega, ning kandikutega (karastavad joogid, kohv, jäätis) sujuvalt liuglevaid stjuuardeid seeravitega, kes kostitavad vagamehi nektari ja ambroosiaga.

Lugenud selle grafomaania üle, ohkas korrespondent nukralt, rebis lehed välja, kägardas kokku.

Kõik see on juba olnud. Teised autorid on sada korda võrrelnud inimühiskonda laevaga, katlakütjaid põrguteenritega, trümmi vatsaga ja nõnda edasi. Käes on reisi kolmas päev, aga mõtteid pole mitte mingisuguseid, kirjutada pole mitte kui millestki. Kuid tõotus on tõotus: viis lehekülge olgu olla.

Ajakirjanik ajas end püsti, kõmpis ahtrisse, kus reisijate abi jutustas midagi säbarikku kogunenud ja end päikese eest siidist sirmidega kaitsvatele daamidele. Vahest pajatab professionaalne jutumees midagi ülestähendamiseks sobilikku?

„Me asume