Mees nimega Ove
Fredrik Backman
See on Ove. Ta on pahurdaja – selline mees kes näitab inimeste peale kes talle ei meeldi niimoodi näpuga nagu oleksid nood murdvargad. Tal on vankumatud põhimõtted, kindel rutiin ja lühike närv. Inimesed kutsuvad teda "kibestunud naabritõpraks". Aga kas on Ove siis sellepärast kohe kibestunud kui ta ei kõnni kogu aeg ringi lai naeratus justkui näkku kleebitud? Tema kareda pealispinna all on tegelikult pikk lugu ja palju kurbust. Nii et kui ühel novembrihommikul kolib naabermajja jutukas noor paar kahe väikese jutuka tütrega ning kogemata Ove postkasti lõhub algab koomiline ja südantsoojendav lugu milles võib kohata tüütut kassi, ootamatut sõprust ja haagisega tagurdamise iidset kunsti.
Fredrik Backman
Mees nimega Ove
Nedale. Alati vaid selleks, et sind naerma ajada
Alati
1
MEES NIMEGA OVE OSTAB ARVUTI, MIS EI OLE ARVUTI
Ove on 59-aastane. Ta sõidab Saabiga. Ta on selline mees, kes näitab inimeste peale, kes talle ei meeldi, niimoodi näpuga, nagu oleksid nad murdvargad ja nagu Ove nimetissõrm oleks politsei taskulamp. Ta seisab leti ees säärases poes, kust Jaapani autoga sõitvad inimesed endale valgeid juhtmeid ostavad. Ove jälgib tükk aega müüjat ja viibutab siis tema poole üht valget keskmise suurusega karpi.
„No nii! Kas see ongi see Aipääd?” pärib Ove aru.
Müüja, noormees, kelle kehamassiindeks on ühekohaline arv, paistab tundvat end ebamugavalt. Võitleb ilmselgelt sooviga see karp Ove käest kohe ära võtta.
„Jaa, just. See on iPad. Aga oleks tõesti tore, kui sa sellega niimoodi ei vehiks …”
Ove silmitseb karpi, justkui oleks see üks ülimalt kahtlane pakk. Justkui sõidaks see karp rolleriga ja kannaks dressipükse ja oleks Ovet just äsja semuks nimetanud ja seejärel üritanud talle kella müüa.
„Ahah! Ja see on siis arvuti?”
Müüja noogutab. Aga lööb siis kõhklema ja raputab kähku hoopis pead.
„Jah … või nojah, tähendab, see on iPad. Mõned ütlevad selle kohta „tahvelarvuti” ja mõned ütlevad lihtsalt „tahvel”. Oleneb vaatenurgast …”
Ove pГµrnitseb mГјГјjat nii, nagu oleks too teda tagurpidikeeles kГµnetanud.
„Ahah!”
MГјГјja noogutab nГµutult.
„Jaaa …”
Ove raputab jälle karpi.
„On see hea?”
MГјГјja sГјgab pead.
„Jaa. Või … mis mõttes?”
Ove ohkab ja hakkab aeglaselt rääkima. Ütleb sõnad niimoodi välja, nagu oleks käesoleva mõttevahetuse puhul ainus probleem see, et müüja on natuke kõva kuulmisega.
„On. See. Heeaa? On see hea arvuti?”
MГјГјja sГјgab lГµuga.
„Nojah … jaa … see on väga hea … aga oleneb muidugi, missugust arvutit sa tahad.”
Ove pГµrnitseb talle otsa.
„Ma tahan arvutit! Tavalist arvutit!”
Põgusa hetke on mõlemad mehed vait. Müüja köhatab.
„Nojah, tähendab, see ei ole ju päris tavaline arvuti. Võib-olla tahad sa hoopis …”
Müüja jääb vait ja otsib ilmselt sõna, mis tema ees seisvale mehele midagi ütleks. Siis köhatab ta veel kord ja ütleb:
„ … laptop’i?”
Ove raputab Г¤gedalt pead ja kallutab end Г¤hvardavalt leti kohale.
„Ei, kurat võtaks, seda ma küll ei taha. Ma tahan arvutit!”
MГјГјja noogutab mГµistvalt.
„Laptop ongi arvuti.”
Ove jГµllitab teda solvunult ja vajutab oma taskulamp-nimetissГµrme demonstratiivselt vastu letti.
„Ma tean!”
MГјГјja noogutab.
„Okei …”
Uus vaikus. Natuke sedamoodi, nagu vГµiksid vaikida kaks revolvrimeest, kes on Г¤kki avastanud, et nad on oma revolvrid koju unustanud. Ove silmitseb tГјkk aega karpi, justkui ootaks, et too midagi Гјles tunnistaks.
„Kuidas selle klaviatuur lahti käib?” pomiseb ta siis.
Müüja sügab peopesi poeleti ääre vastu ja tammub veidi närviliselt jalalt jalale, nagu kauplustes töötavad noormehed ikka teevad, kui nad hakkavad aru saama, et läheb oluliselt kauem aega, kui nad algul lootsid.
„Nojah, tähendab, sellel ei ole ju klaviatuuri.”
Ove kergitab kulmu.
„Ahah! Sest see tuleb kindlasti eraldi osta, eks ole? KURADIMA soolase hinna eest!”
Müüja sügab jälle peopesi.
в