Гњksinda

Alexandra Oliva

Alexandra Oliva provokatiivne romaan sunnib meid silmitsi tõdemusega, kui suurt rolli mängib meie reaalsustajus meedia ja kui lihtne on meiega manipuleerida. Kõik saab alguse tõsielusarjast. Kahtteist võistlejat ootavad väljakutsed, mis panevad proovile nende vastupidavuse. Ühiskonnast äralõigatud võistlejad ei tea, et samal ajal toimub katastroof. Kui suur on hävingu ulatus? Kas seda põhjustas loodus või on süüdi inimene? Üksinda ja sihi kaotanud, komberdades lugematuid kilomeetreid mööda tundmatut maad aina edasi, tuleb ühel võistlejal – noorel naisel– appi võtta kogu jõud ja ellujäämisinstinktid. Kui ta ei usu ikka veel, et see pole enam ammu mäng. Inglise keelest tõlkinud Heija-Liis Ristikivi

Oliva Alexandra

Гњksinda

0

Tootmismeeskonnast sureb esimesena monteerija. Ta ei tunne end veel halvasti ega ole enam ka väljas võtteplatsil. Ta käis seal ainult ühe korra enne võtete algust, et näha metsa ja suruda kätt meestel, kelle ülesvõetud materjali ta töötlema pidi hakkama. Nakkus on asümptomaatiline. Nüüdseks on ta olnud tagasi juba üle nädala ja istub üksinda montaažiruumis, tunneb ennast täiesti tervena. Tema T-särgil on kiri „Kohv sisse, geenius välja”. Ta vajutab klahvile ja 32-tollisel ekraanil, mis valitseb tema korratut töölauda, hakkavad vilkuma pildid.

Avatiitrid. Vilksatavad tamme- ja vahtralehed, neile järgneb kohe pilt naisest, kes kirjutas avaldusele oma nahavärviks „moka”, mis on päris täpne kirjeldus. Naisel on tumedad juuksed ja suured rinnad, mis tema oranži spordisärki hädavaevu ära mahuvad. Tema juuksed on nagu kokkusurutud mass musti spiraale, iga lokk täpselt paika sätitud.

Järgmisena tuleb panoraamvõte mägedest, riigi kirdeosa ühest uhkusest, mäed on suveharjale iseloomulikult rohelised ja elavad. Siis põgenemissööstuks valmis jänes ja longates üle välja liikuv noor valge mees lühikeseks pügatud juustega, mis säravad päikeses nagu vilgukivi. Suur plaan samast mehest, ta on noor ja karmi olekuga, erksiniste silmadega. Järgmiseks Korea päritolu pisike naine, kellel on seljas siniseruuduline särk ja kes toetub ühele põlvele. Tal on käes nuga ja ta uurib maapinda. Tema selja taga on pikk kiilaspäine mees pantermusta naha ja nädalavanuse habemetüükaga. Kaamera suumib sisse. Naine nülib jänest. Sellele järgneb veel üks staatiline kaader: tumedanahaline mees, ent sedapuhku ilma habemetüükata. Mehe mustjaspruunid silmad kohtuvad kaameraga rahulikult ja enesekindlalt, neis on pilk, mis ütleb: „Mul on plaanis võita.”

Jõgi. Hall samblikutäpiline kaljusein – ja veel üks valge mees, sedakorda leekivpunaste juustega isend. Ta klammerdub kalju külge, võtte fookus on asetatud nõnda, et meest kinni hoidev köis sulandub rünkaga ühte nagu lõhekarva õlilaik.

Järgmises staatilises kaadris on heleda naha ja heledate juustega naine, rohelised silmad säramas läbi kandiliste pruunide raamidega prillide. Siinkohal peatab monteerija kaadrid. Selle naise naeratuses ja viisis, kuidas ta kaamerast mööda vaatab, on midagi, mis monteerijale meeldib. Naine tundub siiram kui teised. Võib-olla oskab ta lihtsalt paremini teeselda, aga ikkagi meeldib see monteerijale, sest temagi oskab teeselda. Tootmisrühm on olnud võtetel kümme päeva ning monteerija peab seda naist vaatajate lemmiku tiitli kõige tõenäolisemaks võitjaks. Loomaarmastajast blondiin. Innukas õpilane. Muretu naeruga kiire õppija. Nii palju eri nurki, mille hulgast valida – kui see vaid oleks üksnes monteerija valida.

Stuudio uks avaneb ja sisse marsib pikk valge mees. Monteerija jäigastub oma toolil, kui stuudioprodutsent läheneb ja kallutab ennast üle ta õla vaatama.

„Kus sul Loomaaed nüüd on?” küsib produtsent.

„Pärast Jäljekütti,” ütleb monteerija. „Enne Rantšeerot.”

Produtsent noogutab mõtlikult ja astub sammu eemale. Tal on seljas sinine triiksärk, ees mummuline kollane lips ning jalas teksad. Monteerija on sama heleda nahaga nagu produtsent, ent päevitub kergesti.