Kurjad taimed. Sari „Looduse lood“
Amy Stewart
Veidral kombel suur osa inimestest usaldab loodust ja taimi piiritult ja naiivselt – kui kõnniteele mahavisatud kohvitopsi ei võta me kunagi üles, et sealt juua, näsime matkal olles ometi tundmatuid marju. Kui perre sünnib väikelaps, tormame pistikupesadele kaitsmeid panema, ent ei tee väljagi toataimest köögis ega ukse ees laiutavast põõsast. Võimalik, et elategi oma elu ära kordagi taimede kurjust tundmata. Ent ühel päeval võib see end teile ilmutada, ja kui see juhtub, peaksite olema valmis. Siit raamatust leiab kõige põnevamad ja kurjemad taimed tuhandetest, mis maailmas kasvavad, koos nendega seotud põnevate lugudega. Sarjas „Looduse lood“ on varem ilmunud Aleksei ja Marcus Turovski „Teekond urust templisse“ ja Peter Wohllebeni „Puude salapärane elu“.
Amy Stewart
Kurjad taimed
PSB-le
Kas ei kiirusta maapind – kaastundest ta vastu – täitma oma pahelist eesmärki ja tervitama teda mürgiste põõsastega…
Kas ei vaju ta äkitselt maasse, jättes endast maha tühja ja neetud paiga, kus teatud aja pärast võib näha surmatoovat maavitsa, kontpuud, koerapöörirohtu ja kõiki muid kurje taimi, mis sellesse kliimasse sobivad, kõik võikalt vohamas?
Nathaniel Hawthorne „Tulipunane kirjatäht”
Arvestage, et teid on hoiatatud!
Puu puistab mürgiseid pistodasid; läikiv punane seeme seiskab südame töö; põõsas põhjustab talumatut valu; roniväät uimastab; põõsa leht päästab valla sõja. Taimeriigis varitseb hoomamatu kurjus.
Oma 1844. aastal ilmunud loos „Rappaccini tütar” kirjeldas Nathaniel Hawthorne vanemaealist arsti, kes hoolitses saladusliku, müüriga ümbritsetud mürgitaimede aia eest. Vana mees käitus oma põõsaste ja metsviinapuude juuresolekul nagu „keegi, kes kõnnib pahede – selliste, nagu metsikud loomad, surmatoovad maod või kurjad vaimud – seas, kes ‒ kui neile hetkekski voli anda ‒, toovad talle kaela mingi kohutava paratamatuse.” Loo kangelane, noor Giovanni, jälgis toimuvat aknast ja leidis, et „näha sellist julgusepuudust inimesel, kes hoolitseb aia eest, mis on ometi kõige lihtsam ja süütum inimese tööde seas”, on äärmiselt häiriv.
Süütum? Giovanni nägi oma akna all olevat rikkalikku taimestikku just sellisena, nagu näeb oma aedu ja metsiku looduse taimi enamus meist – meil on nende vastu mingi naiivne usaldus. Kõnniteele mahavisatud kohvitopsi ei võta me kunagi üles, et sealt juua, ent matkal olles näsime tundmatuid marju, nagu oleksid need seal nimme meie ahvatlemiseks. Tundmatust puukoorest ja lehtedest valmistatud ravimtee tõmmise puhul, mida sõber jagab kõigile, eeldame, et kõik loodusest pärinev peab olema ohutu. Ja kui meie elamisse saabub väikelaps, siis tormame pistikupesadele kaitsmeid panema, ent ei tee väljagi köögis asuvast toataimest ega eesukse ees laiutavast põõsast – ja seda hoolimata faktist, et elektri tõttu saab igal aastal Ühendriikides viga 3900 inimest, taimedest saab aga kahjustada koguni 68 847.
Võite aastaid oma aeda harida, ilma et kunagi tunnetaksite sellise taime nagu käoking halba mõju – selle taime rõõmsailmelised sinised õied sisaldavad mürki, mis toob kaasa lämbumissurma. Võite matkates läbida suuri vahemaid ning ealeski mitte kokku puutuda coyotillo (Karwinskia humboldtiana) põõsaga, mille marjad põhjustavad aeglast, kuid surmavat halvatust. Ent ühel päeval võib taimeriigi tumedam pool end teile ilmutada ja kui see juhtub, peaksite olema selleks valmis.
Ma ei kirjutanud seda raamatut, et hirmutada inimesi loodusest eemale hoidma. Tegelikult on eesmärk hoopis vastupidine. Arvan, et meile kõigile teeb rohkem looduses viibimine head – ent peaksime alati aru saama, et loodus on võimas. Elan California liigendatud põhjarannikul ja igal suvel hiilib Vaikne ookean rannaliival päeva nautiva perekonna selja taha ja nõuab mõne inimese elu. Need meie seast, kes siin elavad, teavad, et niinimetatud tapja-lained võivad ilma mingi hoiatuseta kelleltki elu võtta. Armastan ookeani,