Head eesti asjad. Leidused ja leiutajad

Piret Mäeniit

Arko Olesk

Raamat jutustab leiutistest, avastustest ja leiutajatest, mille ja kelle üle meie, eestlased vaieldamatult uhked oleme või mida me päris meie omaks peame. Olgu vaid mõned näiteks toodud: eeternarkoos (Nikolai Pirogov). AU-8 ja Desintegraator (Johannes Hint), Click and Grow nutikas taimekasvatuspott (Mattias Lepp), põletussalv (Arnold Seppo), kaksiktähtede kataloog (Jaan Einasto), minikaamera Minox (Walter Zapp), omailma mõiste (Jacob von Uexküll), müomeeter (Arved Vain), õ-täht (Otto Wilhelm Masing), tintinnabuli stiil (Arvo Pärt) jpm. Raamatust ei puudu loomulikult ka rukkileiva, kohukese ja kiikingu lood.

Piret Mäeniit, Arko Olesk

Head eesti asjad

Ülesleidus tähendab nii leiutist kui avastust. Ja kas ongi tarvis nende kahe vahel ranget vahet teha – ei saa ju leiutised sündida hea ideeni viivate avastusteta ja eks juhi leiutised omakorda uute avastusteni.

Kirjasseisva määratluse kohaselt on leiutis «toode või protsess, mis kindlustab uue tehnilise lahenduse abil senilahendamata probleemi lahendamise või näitab kätte uue tee selleks, et midagi valmistada.»[1 - Eesti Vabariigi patendiseadus – RT I 1994, 25, 406; RT I, 12.07.2014, 105]

Ja leiutis ei pruugi olla tingimata käegakatsutav – katsu sa katsuda kasvõi Skype’i, mida loeme uhkusega kaasaja üheks silmapaistvaimaks Eestis sündinud asjaks või piimabakteri ME-3 ravitoimelist tüve, või mõnda ärimudelit või mida iganes, mida täie õigusega nimetame leiutisteks. (Tõsi, mõne meelega hoomatavad on nad ikka küll.)

Nii et kogu lugupidamise juures rahvusvaheliselt kokku lepitud ja võimalikult täpsete definitsioonide vastu lubab sisetunne häid eesti asju vaatlema ja valima asudes teha mõningaid mööndusi sel avastuste ja leiutiste piiri ühtpidi sirgel ja samas loogelisel rajal.

Mis aga on need ülesleidused, mille kohta saame öelda, et see ja see ja see on just eesti asi? Liiati kui ükski leiutis ei sünni üksi iseeneses, tühjalt kohalt ega vaakumis, kellegi-millegi eeskujuta ja kaasmõjuta – kuis saab siis midagi üksiti ühe ülesleiduseks arvata? Kui võtta kriteeriumiks territoorium, siis – mispärast õieti? Pelk pikkus- ja laiuskraad maamuna pinnal ei tähenda ses üleilmastunud ilmas suurt midagi. Kui keegi oma leidlikkuse läbi saab sepistatud midagi üldkasulikku, igapäevaelu hõlbustavat ja/või Homo sapiens sapiens’i teadmisi-oskusi edendavat, siis mis tähtsust on rahvusel, kelle geenikandjana ta sündis? Või siiski on… tähtsust? Kui ei oleks, polnuks mõtet sedasama raamatut siin tegema hakatagi. Ega lugejal kätte võtta. Ikka uudishimust, kummatigi.

Eesti pinnal ja/või eestlaste vaimuviljana sündinud ülesleidusi, nii leiutisi kui avastusi võib – tõepoolest, liialdamata – loendada tuhandeid. Ainuüksi kahe ilmasõja vahel üles ehitatud Eesti Vabariigi patendiregistris on kolm tuhat sissekannet, neist vähemalt kolmandik omamaiste leidurite nimel, ja tänases Eestis on neile lisandunud omakorda tuhandeid patenditunnistusi. Kõigist neist siinmail ja siitmaiste inimeste leidlikkuse läbi sündinud asjadest samade kaante vahel juttu teha ei jõua, isegi mitte nimetamisi (liiati on patendiameti(te) andmebaasid arvutivõrgus tänapäeval igale huvilisele kättesaadavad), mistap siinsetel lehekülgedel lähemaks vaatluseks nopitud heade eesti asjade valik on suuresti subjektiivne, alludes kahele inimlikule nõrkusele – uudishimule ja uhkustundele. Et näe, mida kõike on meil välja mõeldud ja kes on nende leiduste taga inimestena, oma saatustega.

Toetudes Eesti Patendiameti osakonnajuhataja Elle Mardo väljaöeldule, jääb leiutistest kõneldes parafraseerida Stanislavski tuntud ütlust suurtest ja väikestest rollidest: pole olemas tähtsusetuid leiutisi, võib olla vaid oskamatust neid kasutada. Iga ülesleidus võib osutuda suureks, kui leidub keegi, kes mõistab seda kasutada.

1.В peatГјkk

NГјГјdisilma asjad

1.1

Millenniumi leiutis – Skype

Eesti kuulsaim nГјГјdisaegne leiutis on kahtlemata internetitel