Puude salapärane elu

Peter Wohlleben

Kas puud on sotsiaalsed olendid? Metsnik ja kirjanik Peter Wohlleben tõestab veenvalt, et tõesti, mets on sotsiaalvõrgustik. Ta kirjeldab põhjapanevatele uutele teaduslikele avastustele toetudes, kuidas puud on nagu inimperekonnad: puuvanemad elavad koos oma lastega, suhtlevad nendega, toetavad neid kasvamisel, jagavad toiteaineid nendega, kes on haiged või vaevatud, ja isegi hoiatavad üksteist ähvardavast ohust. Wohlleben jagab ka oma sügavat armastust metsade ja laante vastu, seletades elu, surma ja taastumise protsesse, mida on jälginud oma hoolealustes metsades.

Wohlleben Peter

Puude salapärane elu

EessГµna

Kui minu kutsetöö metsnikuna algas, teadsin ma puude varjuelust küllap niisama palju nagu lihunik loomade hingeelust. Tänapäeva metsandus toodab puitu, see tähendab, et langetab tüvesid ja seejärel istutab jälle uusi puutaimi. Lugedes erialaseid ajakirju, tekib peagi mulje, et metsa käekäik pakub huvi vaid niivõrd, kuivõrd jätkusuutlikuks tootmiseks hädavajalik on. Metsamehe igapäevatöö jaoks piisab samuti vähesest ja vaid aeg-ajalt liigub pilk millelegi enamale. Kuna ma pean iga päev sadade kuuskede, pöökide, tammede või mändide puhul hindama, kas nad sobivad mahasaagimiseks ja kui suur on nende turuväärtus, jäi minugi arusaam metsast ahtaks.

Ümmarguselt kahekümne aasta eest hakkasin ma turistidele ellujäämisõppusi ja metsamatku korraldama. Hiljem lisandusid veel käigud metsakalmistule ja ürgmetsa kaitsealale. Paljude külastajatega vesteldes muutus mu suhtumine metsasse täielikult. Kõverad jändrikud puud, keda ma tookord veel alaväärtuslikeks pidasin, tekitasid matkajates vaimustust. Ma õppisin koos nendega peale tüvede kvaliteedi tähele panema ka kummalise kujuga juuri, erilisi kasvuvorme või õrnu samblikumustreid puukoorel. Loodusearmastus, mis mind juba kuueaastasena haaranud oli, lõi uuesti lõkkele. Järsku avastasin rohkesti imeasju, mida ma endale vaevu ära seletada suutsin. Pealegi alustas Aacheni ülikool minu piirkonnas kavakindlaid uurimistöid. Palju küsimusi leidis seejuures vastuse, aga loendamatul hulgal kerkis neid edaspidigi. Metsnikuelu muutus uuesti köitvaks, iga päev metsas sai avastusmatkaks. See tõi kaasa metsamajanduse jaoks harjumatuid mõtteid. Kes kord mõistab, et puudki valu tunnevad ja neil mälu on, ning et puuvanemad elavad koos oma lastega, see ei suuda neid enam nii lihtsalt langetada ja nende vahel suurte masinatega märatseda. Säärased masinad tõrjusin oma metsandikust välja juba kakskümmend aastat tagasi ja kui mõnikord on vaja mõnd puud kõrvaldada, siis toimetavad seda ettevaatlikult metsatöölised oma hobuste abil. Terve ja võib-olla isegi õnnelik mets on palju tootlikum ja see tähendab suuremat tulu. See väide veenis ka mu tööandjat – Hümmeli kogukonda – ja nõnda ei tulegi pisikeses Eifeldorfis muid majandamismooduseid kõne alla. Puud hingavad kergemalt ja pakuvad avastamiseks veel rohkem saladusi, eelkõige need rühmad, kes äsja loodud kaitsealadel elavad ja siin täielikult häirimata on. Mul on neilt veelgi mõndagi õppida, kuid paljust, mida olen seni seal lehestiku varjus avastanud, poleks ma varem unistada osanud.

Ma kutsun teid kaasa avastama õnnetunnet, mida puud meile pakkuda võivad. Ja kes teab, võib-olla saab teilegi lähimal metsaretkel osaks väikesi ja suuri imesid.

SГµprussidemed

Aastaid tagasi sattusin ma oma metsandikus ühel vanal pöögikaitsealal omapärase sammaldunud kivi juurde. Hiljem selgus, et ma olen samast kivist juba mitu korda tähelepanuta mööda kõndinud, kuid ühel päeval seisatasin ja kummardusin selle kohale. Kivi kuju oli kummaline – pisut õõnes – ja kui ma sambla veidi kõrvele nihutasin, avastasin selle alt puukoore. See polnudki kivi, vaid vana puit. Ja kuigi too pöögitükk oli niiskes pinnases aastaid vettinud, üllatas mind, kui kõva see pala oli. Alguses ei lasknud ta end üles kergitada ja oli ilmsesti kõvasti maa külje