Suured veed

Arne Dahl

Ühes Stockholmi eeslinna kortermajas võetakse kinni viis väljasaatmisele mõistetud aafriklast, kellest üks saab põgenemiskatsel kuulitabamuse. Laskjaks osutub staažikas politseinik, kes on selle mõrva ette kavatsenud. Politsei sisejuurdlust asub läbi viima Keskkriminaalpolitsei eriüksus ehk A-rühm eesotsas Paul Hjelmi ja Kerstin Holmiga. Peaaegu samal ajal leiab murdvaras ühest Stockholmi kesklinna korterist laiba. Hüvastijätukiri, mis viitab enesetapule, sisaldab krüpteeritud sõnumit ja viib uurijad veel ühe võika kuriteo jälgedele. A-rühma kohale laskub mineviku paine, kui selgub, et tulistajat ja Kerstin Holmi seob ühine keeruline minevik. „Suured veed“ on viies raamat Arne Dahli rahvusvaheliselt tunnustatud A-rühma sarjas. Varem on eesti keeles ilmunud „Misterioso“ (2008), „Veresüü paine“ (2010), „Koos mäeharjale mingem“ (2012) ja „Europa blues“ (2013).

Originaal:

Arne Dahl

De största vatten

Kriminalroman

MГҐnpocket

Kaas: Anu Ristmets

Toimetanud Milvi Teesalu

В© Arne Dahl 2002

Published by agreement with Salomonsson Agency

В© TГµlge eesti keelde. Mari Jesmin ja OГњ Eesti Raamat, 2015

ISBN 978-9949-567-17-1

ISBN 978-9949-622-86-3 (epub)

www.eestiraamat.ee

TrГјkitud Tallinna RaamatutrГјkikojas

1

NÄOST TÄIESTI MUST, mõtles ta ja vaatas ainiti oma peegelpilti. Imekerge värin muutis selle piirjooned ühe põgusa hetke jooksul ähmaseks.

Ainult minut aega hiljem, üleval katusel, mõtleb ta, kas ma ei oleks pidanud juba siis reageerima? Kas oleksin pidanud valvsam olema? Kas ma ei oleks pidanud taipama, et see imekerge värin on ettekuulutus?

Siis oleksin ikka veel elus olnud.

Aga see oli hiljem. Praegu oli tal muud tegemist. Ta mГµtles uues keeles leiduvatele eelarvamustele. Tema viimane mГµte on: ilmselt just see mind tappiski.

Kuigi selleni oli ikka veel peaaegu minut aega.

Ta mõtles: must surm, must nimekiri, must auk ja mustad lambad. Ta mõtles: must maakleriäri, mustalt töötamine, mustalt taksot sõitmine. Ta mõtles:

näost täiesti must.

See tähendab, et viha ähmastab kaine mõistuse. Ja et see paistab välja.

Ning tema pilk käis mööda peegelpildi musti piirjooni ringiratast, kuni nägi iseenda silmavalgeid, ja ainult viiskümmend sekundit hiljem mõtleb, et ilmselt oli ta selle lühikese viivu tõesti näost täiesti must. Ilmselt ähmastas viha selle napi, elu ja surma eraldava hetke jooksul tema kaine mõistuse. Ilmselt on selles keeles sisalduvates eelarvamustes mingi varjatud determinism.

Kui kiiresti küll mõtted jooksevad, kui surmariigi väravad silme ees on.

Ehkki seda mГµtles ta alles nelikГјmmend viis sekundit hiljem.

Praegu venitas ta pisut kaela. Süsimust, mõtles ta. Tökatmust, mõtles ta. Ronkmust, pigimust, öömust.

Ta pööras pilgu seinapeeglilt – kõleda korteri ainsalt seinakaunistuselt – köögi poole. Läbi väikese kahetoalise korteri pesemata köögiakna paistis sisse hägusat hilissuvist valgust, mis näis tolmuterakesi üles keerutavat.

Otse lauaserval, Sembene pidevalt vehkivale käsivarrele murettekitavalt lähedal oli vanaaegne äratuskell ja selle tiksumine kostis ebanormaalselt valjusti.

Tik-tak.

Tik-tak.

VГµi tajus ta seda niimoodi alles nelikГјmmend sekundit hiljem?

Arvatavasti.

Kõik nad olid näost täiesti mustad ja nägid pärastlõunaselt loiud välja. Üksnes Sembene oli energiat täis nagu tavaliselt. Ta rääkis valju häälega ja ägedalt. Tema käsivars riivas neli korda äratuskella ja nihutas seda pikkamööda aina rohkem lauaserva poole. Ja kas tiksumine mitte pööraselt vali ei olnud? Vaatamata sellele, et Sembene peaaegu karjus, ei kuulnud ta tema häält. Ta kuulis ainult toda aeglast, üha kallihinnalisemat tiksumist.

Kuigi ilmselt tundus tiksumine kallihinnaline alles pool minutit hiljem, kui kõik juba läbi oli.

Ilmselt nägi ta alles siis, kuidas viimane liivatera läbi liivakella kokkunööritud pudelikaela alla teiste juurde kukkus. Liivatera balansseeris veidi aega serva peal, otsekui kavatsenuks paigale jääda, otsekui oleks ikka