Kui hingusest saab Гµhk

Paul Kalanithi

Kui 36-aastase Paul Kalanithi kümne aasta pikkused neurokirurgiaõpingud olid lõpusirgel, diagnoositi tal neljanda staadiumi kopsuvähk. Eile oli ta arst, kelle töö oli raskelt haigeid ravida, täna on ta oma elu nimel võitlev patsient. Paul Kalanithi hingepuudutav mälestusteraamat jäädvustab loo, kuidas naiivsest arstitudengist saab lootustandev neurokirurg, kes juhatab patsiente nende haiguse sügavama mõistmise poole, ja seejärel patsient, keda ootab vastasseis omaenda surelikkusega. Raamatu eessõna on kirjutanud tunnustatud arst ja kirjanik Abraham Verghese, kes meenutab südamlikult kohtumisi Paul Kalanithiga. Eestikeelset väljaannet saadab ka autori ametivenna, Põhja-Eesti Regionaalhaigla neurokirurgi Kahro Talli mõtisklus raamatu ja selles käsitletavate teemade kohta. „See on jõuline ja liigutav lugu, kuidas noorukist saab Arst ja Kirurg suure algustähega ning kuidas haigus muudab ta tavaliseks inimeseks.“ Kahro Tall MD, neurokirurg

Paul Kalanithi

Kui hingusest saab Гµhk

Raamatus kirjeldatud sündmused põhinevad doktor Kalanithi mälestustel reaalselt aset leidnud juhtumitest. Siiski on muudetud kõigi raamatus mainitud patsientide nimed. Lisaks on iga kirjeldatud haigus-juhtumi puhul muudetud isikute tuvastamist võimaldavad üksikasjad, näiteks patsiendi vanus, sugu, päritolu, elukutse, sugulussidemed, elukoht, haiguslugu ja/või diagnoos. Ühe erandiga on muudetud ka doktor Kalanithi kolleegide, sõprade ja raviarstide nimed. Iga-sugune kokkulangevus elavate või surnud isikutega, mis võib tuleneda nimemuutustest või isiku tuvastamist võimaldavatest üksikasjadest, on läbinisti juhuslik ja tahtmatu.

EessГµna eestikeelsele tГµlkele

Paul Kalanithi raamat on jõuline ja liigutav lugu sellest, kuidas noorukist saab Arst ja Kirurg suure algustähega ning kuidas haigus muudab ta tavaliseks inimeseks.

Olles samas vanuses ja sama eriala esindaja, sai selle raamatu lugemisest ka tähelepanelik tagasivaatamine oma elule ja õpingutele. Paralleele oli minu jaoks palju. Selles loos on arstiks õppimise teekond antud edasi väga intelligentses vormis, seda eeskätt tänu autori suurele armastusele kirjanduse vastu. Ehk huvitavaim avastus oli arutelu anatoomiaõpingute teemal, kus lahangul inimkeha osadeks lahti võtmine muudab üliõpilase arstiks, sest suhtumine inimkehasse, mida me enamasti võtame kui iseenesestmõistetavalt ja veatult töötavat vahendit, muutub drastiliselt. Hiljem pahatihti tõlgendatakse seda ka erialase kalkusena, ehkki see pole nii – lihtsalt vaatenurk sellele, mis meist inimestest tegelikult inimese teeb (ja mis mitte), on meedikutel väga erinev.

Selle loo teise poole sündmuste transformatsioon on sügava sõnumiga. Arstina näed ju iga päev, kuidas inimeludes keeratakse jõuliselt ja tihtipeale jõhkralt uus lehekülg, ning sageli mõtled, kuidas endal siiani veel nii hästi läheb. Linnas jalutades imestad tihtipeale, kui palju on meie väikeses kodukandis tegelikult ka terveid inimesi. Haiglas (üle)töötades moondub reaalsustaju selles osas märgatavalt. Samas on näha ka autori suhtumise ning tema maailma-pildi erilisus, kui ta seisab silmitsi raske ja fataalse haigusega. Siin peitub ka suur sõnum ja juhatus sama olukorra ees seisvatele inimestele. Vähktõvega võitlemine on psüühiline väljakutse, samaväärne füüsilise katsumusega. Ning vaimne tugevus ja lähedaste toetus on see, mis nii raske haiguse korral annab parima tulemuse, olgu siis reaalne elupikkus loetav päevades või aastates. Autori abikaasa järelsõna on selles osas nii lugemist kui selle üle mõtisklemist väga väärt.

Ela olevikus – nüüd ja praegu –, märka ilu enda ümber. Mine seda teed, mida südames armastad. Viibi oma lähedaste keskel nii palju kui vähegi võimalik, hinda neid ja hooli neist. Ja kui sul on soov, unistus või kutsumus, siis julge see täide viia – pigem varem kui hiljem. Carpe Diem.

В В В В Kahro Tall MD

В В В В neurokirurg

Cadyle

Kui kГјsid, mis elu on surmas, tea: mis olnud hingus, saab Гµhuks pea