Peidust välja

Reet Made

Kuidas ka Pia-Maret ei proovinud, polnud isa ja memme talle emast peaaegu midagi rääkinud. Muidu oli ju kõik hästi: tal oli maailma parim isa, Meelikaga olid nad kui sukk ja saabas ning kooliski olid asjad talutavad. Kui piinav kinnisidee emast välja arvata, tundus elu isegi igav. Kuni ühel päeval leidis ta midagi veidrat – imekauni käevõru, otse prügikonteinerist. Nagu doominoefektis viis nüüd üks sündmus teiseni ning hakkas juhtuma kummalisi asju, ka temaga, Maretiga. Muidu pigem tagasihoidlikus kartlikus neius tõstis pead iseteadvus ja otsustavus.

Reet Made

Peidust välja

Saatuslik leid

Nagu võiski arvata, oli majatagune õuesopp pilkaselt pime. Lähim tänavalatern seisis täpselt nii tobedalt, et tahapoole ei langenud valguseraasugi. Rada prügikastini oli ligane ja täis sodi, justkui puistaks keegi nimme enne konteinerini jõudmist oma pühkmed laiali. Tuules laperdav praht ja kilekotiräbalad olid ilmselt prügikollide töövili. Noid oli Maret alailma kohanud kastide kallal urgitsemas. Neil puhkudel ootas tüdruk, oma kandam näpus, senikaua eemal, kui sonkijad tuhnimise lõpetasid ja minema lonkisid. Alles seejärel söandas ta metallkolaka juurde silgata, et pungil plastikaatkott kasti vinnata. See pealtnäha lihtne tegevus osutus küllalt keeruliseks, kui konteineri räpane kaas oli tihkelt kinni vajutatud. Andis punnitada, et see väheke irvakile saada ja prügipamp jõuga sisse pressida.

Õnneks polnud täna vaja kaant kangutada. Juba eemalt võis näha, et prügikast ajas üle ääre ja kaas lösutas kõrge sodivirna turjal. Kui vanavanaema ise oleks toonud pungil kilekoti, küllap oleks ta selle konteineri kõrvale maha sokutanud. Sama nõu oli ta mõnikord Maretilegi andnud. „Ära hakka neid räpaseid luuke rebima, rikud riided ja teed käed teab millega kokku,” ütleks ta. Aga tüdruk ei võtnud seda soovitust kuulda. Iseasi, kui nõnda talitab väeti kühmus vanamemm, kelle niigi lüheldast kasvu olid aastad veel napimaks kulutanud. Aga et täies jõus inimesed, kelle hulka ta ennastki arvas – no ei!

Maret tõusis kikivarvule ja üritas oma kandami suure mustakirju pambu kõrvale suruda. Tubli pusimise peale see õnnestuski. Samal hetkel tüdruku pilk justkui rebiti prügilasu keskel ilutsevale väikesele karbile. Karbike mõjus prügikasti eemaletõukavas plögas kohatult, seda enam, et paistis täiesti puhas, justkui uus. Maret põrnitses seda viivu ja tundis ühtäkki meeletut soovi karbike konteinerist kätte õngitseda. Juba ta küünitaski. Peatus siis, tõmbas väljasirutatud käe tagasi ja hoidis end jõuga vaos, et mitte kohemaid uuesti üritada. Mida ma, tohman, nüüd ometi teen?! Prügikastis sonkima! Ei sutsugi parem kõige räpasemast prügikollist. Tüdruk keeras kannalt ringi ja tegi minekut.

Vaevalt paar sammu astunud, taas kannapööre, ning ärevuses piiga tormas kasti juurde tagasi. Rohkem ei suutnud ta end vaos hoida. Maret venitas kaela katkemiseni pikaks, et paremini näha. Ja nägigi. Täiesti selgelt. Tilluke karp kükitas keset sodi kummaliselt helendavas kiirtevihus. Kust sai siia ühtäkki valgus? Õuesopp oli endiselt pime. Naljakas! Ent praegu ei soovinud Maret juurdlemiseks aega raisata. Ei ootamatute valguskiirte ilmumine ega sisemised keelud hoidnud teda tagasi. Prügikasti sisu ei tundunudki enam väga tülgastav. Tüdruk sirutas käe karbi järele otse sodi sisse nagu toidupala haarav näljane.

Saak kõvasti pihku pigistatud, lippas piiga pimedast õuesopist tänavalaterna alla ja uuris valguses oma leidu hoolikamalt. Tõesti, ta ärev sisetunne oli pidanud paika – see oli väike ehtekarp! Sinised sametised küljed uskumatult puhtad, ei vähimatki plekki. Kärsitult vajutas Maret kaanelukule. See avanes klõpsatades ja nähtavale ilmus karbi siidine sisemus, kus turvalises pesas lamas – tõsi mis tõsi – käevõru! Mareti sõrmed hakkasid värisema. Ärevus oli jõudnud täielikult meeli haarata. Tüdruk kammis lähema ümbruse veelkord pilguga üle, et olla absoluutselt kindel, kas keegi teda siiski ei