Iseenda laps
Airika Harrik
Ja kus su keha siis on, nõudis ta.
 Seal, eemal, osutasin ma sinna, kus rabelevat ja sõimavat Jörgenit kinni hoiti.
 Vanake ei pööranud meile enam mingit tähelepanu ja hõljus üllatavalt kiiresti sinnapoole, kuhu ma just osutanud olin. Mõtlesin tol hetkel, et veel kuu aega tagasi poleks ma uskunudki, et minuga kunagi üldse midagi sellist juhtuda võiks – vaimud, Kuuhundid, Valvurid, Ülemiste Vanake, kuulsuste sarnased golemid… Jube! Kuid nüüd olin ma ka ise selle maailma liige. Tagasiteed polnud ja see tundus isegi kuidagi loomulik. Raamatu “Iseenda laps” kangelanna, tavaline Tallinna koolitüdruk Annika seisab ühel hommikul kummaliste valikute ees. Enesele ootamatult naaseb ta oma sünnieelsesse aega, armub siniste juustega noormehesse, kes osutub vaimuks, võitleb müstiliste olenditega ning tema missiooniks saab päästa maailm läbi selle, et sünnitada …. iseennast. Autorist: Airka Harrik on sündinud 28.veebruaril 1995, lõpetanud Pelgulinna Gümnaasiumi kunstiklassi ning jätkab õpinguid Tallinna 21. koolis. “Iseenda laps”, mille kirjutamist alustas ta 13aastasena, on tema esikromaan ning esimene osa samateemalisest triloogiast.
Airika Harrik
Issenda Laps
Proloog
13.В juuli 1950
PГµrgu. Luciana linn. Rubiinpalee troonisaal. HilisГµhtu.
„Niisiis, kas ma sain õieti aru, et sa tahad minu kohta endale?” Ülemvalitseja näis pigem lõbustatud kui hirmul. Mehele tema vastas ei meeldinud toon, millega Ülemvalitseja teda kõnetas – see tekitas temas tunde, et vestlus on ebavõrdne. Ometi oli ju tema see, kelle käes hetkel (vähemalt tema enese arvates) trumbid olid.
„Jah. Ja mul on piisavalt spiritooni, et seda saavutada, sa tead seda.”
Mees pani sellesse Г¤hvardusse kogu oma vГµimukuse. Гњlemvalitseja kergitas selle peale vaid pГµlglikult kulmu.
„Ainus, mida ma tean, on see, et olen sinu viginat juba liialt kaua kuulama pidanud. Vahest oleks parem, kui ma su mõneks ajaks eksiili saadaks?”
„Eksiili, Lucie? Ah, sa nimetad seda nüüd niimoodi? Mis vanast heast välja viskamisest sai?”
Ülemvalitseja naeris sisimas: lollakas nolk! Või tema tuleb oma spiritooniga! Selle tülinorija oleks pidanud juba ammu välja viskama.
„Sa oled vana kooli mees, ma tean seda,” naeratas Ülemvalitseja peaaegu et haletsevalt. „Kuid mul on tõesti sinust kõrini. Sinu viimased teod on mind sinu vajalikkuses kahtlema pannud. Mulle näib, et saame siin sinuta paremini hakkama. ELA hästi, Mõrtsukas!” Ta tõstis oma vasaku käe märgiks, et viib oma väljaviskamisotsuse täide. Tema vastane hakkas elu eest vastu puiklema.
„Sa ei saa seda teha!” kriiskas ta ja tõmbas taskust midagi läikivat. Spiritoon! Mehe peos muutus see tahkest peaaegu vedelaks ning ta valmistus kuradile surmahoopi andma. Ülemvalitseja väljaviskamisloits avaldas aga juba nii palju mõju, et Mõrtsukas ei saanud end liigutada. Tema olemus oli muutumas. Siiski ei takistanud see teda veel kõnelemast.
„Ole sa neetud, Lucifer! See, keda sa nimetad oma teiseks pojaks, maksab sulle minu eest kätte! Pea seda meeles! Kui ma just ise seda enne ei tee!”
Esimest korda vestluse jooksul hakkas Ülemvalitsejal pisut kõhe. Teine ei saanud talle küll enam füüsiliselt midagi teha, kuid see, et Mõrtsukas needis teda spiritooni käes hoides, ei meeldinud talle sugugi. Ilma spiritoonita poleks teise sõnamulinal mingit tähtsust olnud, kuid nüüd… Spiritoon polnud lihtsalt mingi aine. See oli kõige elava allikas. Ta otsustas oma kõhklust mitte mingil juhul välja näidata:
„Sina mulle nüüd küll kätte ei maksa! Sealt, kuhu ma su saadan, ei saa sa veel niipea tulema! Igatahes mitte minu eluajal!” Ta naeris selle peale kahjurõõmsalt. „Ilusat ELU sulle, Mõrtsukas! Oli äärmiselt tüütu sind tunda!”
Viimane asi, mida ta Mõrtsukast nägi, oli mõrvarlik ja meeleheitlik pilk viimase silmis. Mehe olemus oli nüüdseks täielikult muutunud. Mõrtsukas polnud enam deemon. Nüüd oli ta hing.
Üheksa kuu pärast sündis Tallinna I Haiglas üks poisslaps.
23.