Mis tähtsust sel on

Tiit Sepa

Synne ja Hinno rahulik idülliline maaelu keeratakse taas kord pea peale, kui selgub, et firma kontodelt on kadunud suur hulk raha teadmata kuhu. Koos heade sõpradega püüavad nad kurikaeltele jälile saada ja uurimise käigus satuvad nad rohkem kui kord eluohtlikku olukorda. Selgub aga, et mõni sõber osutub reeturiks, põhjustades lõpuks tragöödia, mis sunnib Hinno armsaks saanud Kurrult lahkuma.

1

Vahel ei saa ma aru inimestest, kes elavad oma pingeid teiste peal välja. Minagi olen vihastanud, aga lausa rõvedalt mõnitada… Seda ma küll ei tee. Mulle meeldib nalja visata ja Synnet see mõnikord pahandab, aga et ma kedagi meie perest mõnitama hakkaks – seda ma küll ei tee. Ja kui mu tööks oleks kedagi aidata, ei käituks ma hoopiski tõelise tohmanina nagu too kiirabi meedik, kes koos kahe kaaslasega meile saabus, kui Kady vastu kevadet raskelt haigeks jäi ja ta kehatemperatuur neljakümneni tõusis. Tema kaks kaaslast olid väga toredad ja asjalikud, aga see valgepäine naine aina teritas keelt ja tal oli ütlemist isegi selle kohta, miks minu eksnaine meie juures elab, kuigi see polnud üldse tema asi. Kui ma aitasin Kadyt talutada, et teda WC-sse viia, oli sellel mutil ikka seletamist, et olen saamatu eksmees, ja irvitas meie kummalise perekonna üle, kus endine ja praegune naine koos elavad. Viimaks käratasin talle, et elame eraldi, ainult töö on selline, mis nõuab koosolemist, pidades silmas Kady roosikasvatust ja – äri. Ülejäänud kiirabimeeskonna liikmed näisid oma kolleegi pärast päris piinlikkust tundvat, aga mida nad ikka teha said.

Meedikute diagnoos oli, et Kadyl on gripp, ja kui mina julgesin selles kahelda, sain tollelt valgepäiselt mutilt kuulda, mida ta minust arvab. Olin lausa õnnelik, kui nad viimaks minema läksid ja meie segase perekonna rahule jätsid. Peamiselt muidugi too blondiin, kes midagi muud eriti ei teinud, kui ainult õiendas.

Muidugi on meie elulaad tõesti veidi kummaline, sest kasvatame kahte kodutuks jäänud kaksikust neiut, aga see pole ometi teiste asi. Loomulikult jätsin selle mainimata, kui Gaili ja Maili tulid Kady tuppa piiluma, mis tädiga lahti on. Vaikisin ka kahest joodikust emalt ära võetud lapsest, kelle Epu ema ja minu poja ämm oli oma tiiva alla võtnud ja kes nüüd rahulikult minu endises kodus Vaimõisas Vainul elasid. Meie elasime Naistevallas Kurrul. Lasime vana sara asemel uue maja ehitada ja nii saime endale kena avara kodu.

Otsides tegevust töötuks jäänud endisele füüsikaõpetajale, ehitasime talle korraliku köetava kasvuhoone, et ta saaks tegelda roosikasvatusega, millest ta ammu unistanud oli. Samal ajal huvitus minu poja Laurise ämm Lilit hoopis kurgikasvatusest. Üllataval kombel õnnestus see tal üsna hästi, hoolimata sellest, et olime talle pettumuse valmistanud, keeldudes olemast talle tasuta tööjõuks, sest üsna ihnsa naisterahvana ei tahtnud ta abilisi palgata.

Niisiis, arstide lahkudes jäime raskelt haige Kadyga omapäi. Meedikute pingutuse tulemusena oli tal esialgu natuke parem, kuid varsti hakkas ta jälle sonima. Synne ja mina olime üsna mures, sest kartsime tõsiselt, et Kady haigus võib lõppeda letaalselt, see tähendab, et ta võis surra. Synne otsustas jääda Kadyt valvama ja saatis minu roose kastma ja korrastama, et neid saaks homme jälle linna müüki viia. Lauris pidi hommikul tulema ja linnas ära käima, sest suur ports oli juba ootamas.

Olles tunnikese kasvuhoones toimetanud, helistasin oma heale sõbrale Priidule, kellega koos olime ansamblis laulnud ja kuulsaks saanud. Esinemiskutseid tuli ikka veel, kuigi me eriti agaralt enam ei tegutsenud, aga aeg-ajalt astusime siiski üles. Meiega koos esines ka Rita ja tema ema Valli oli meie muusikaline juhendaja. Loomulikult oli Synnegi osaline olnud ja meid toetas usinalt ka Priidu poeg Oliver, kes oli tõeline artist, aga ka meister lollusi välja mõtlema kohe, kui selleks võimalus avanes. Valli ja Priit olid leidnud ühise keele, sest Priit oli juba mitu aastat Oliveri ja Pisu emast lahus ja Valli