Sul puudub kohusetunne

Tiit Sepa

Õnnelikult abielusadamasse jõudnud Synne ja Hinno naudivad Kurru talus rahulikku elu, mis taas pea peale pööratakse, sest Synnele ei anna rahu ansambli Dirtex kahe noore laulja jõhker mõrv. Paar otsustab selgust saada, kes ja mis põhjusel kuriteo toime pani. Selleks peavad Synne ja Hinno ka ise muusikamaailmas kanda kinnitama. Üle öö saavutab nende ansambel Siilikesed tuntuse, nii et esinemiskutseid sajab igast Eestimaa nurgast. Ootamatult võtavad sündmused jällegi eluohtliku pöörde ning neil endal tuleb mõrvaritega silmitsi seista. Kogu loo muudab veel segasemaks salapärane organisatsioon oma kahtlasevõitu ettepanekutega.

1

„Kallis proua Synne Hõim-Räigel,” sõnasin kandikut magamistoas põrandale pannes, „siin on teie võrratu hommikukohv ja mõned saiakesed.”

Synne keeras ennast minu poole ja vaatas kelmikalt teki alt välja. Ma ei saanud aru, miks ta üldse sellise palavusega tekki kasutas, sest juuli keskpaik oli nii tapvalt kuum, et isegi öösel võis tunda, kuidas kuumalaine raskelt üle voodi käis. Vihma ka ei tulnud ja ma ei kujutanud ette, mis meie kevadel maha pandud kartulist edasi saab. Mingid varred olid küll üleval, aga kas all ka midagi oli, ma ei teadnud.

„Kallista mind,” palus Synne sosinal ja sirutas käed ootavalt välja.

Okei. Nüüd oleme ametlikult abielus ja pagan teab, mida see salapolitseinik teha võib, kui ma tema soove ei täida. Astusin voodi juurde ja embasin naist. Kohe tugevasti, et tal mulle midagi ette heita poleks.

„Ma ütlesin, et kallista, mitte ära kägista,” ägises Synne ja viskas mind padjaga. Nüüd tuli ta teki alt välja ja sirutas ennast. Tema keha oli nii graatsiline ja kaunis selles imelises lembes hommikusäras, kui taamal olev mets lõõmas tõusvas päikeses. Mina olin alati varajane ja harva juhtus, et ma üle kella kuue magasin. Ikka varakult ja keegi ei saanud mulle öelda, et ma laisk oleksin. Mis sellest, et pärast ärkamist logelesin vahel lõunani, enne kui ennast liigutama hakkasin.

„Kuidagi jahe on,” arvas Synne ja lükkas akna koomale.

„Jahe!” hüüatasin.

„Nojah, kui inimene tuleb ootamatult välja sooja teki alt, siis hakkab tal ikka jahe,” seletas mu naine, haarates hommikumantli. Mina olin juba riides.

Keset kohvijoomist tuli meie tuppa Pisukas ehk Vivian. Näis, et peale orbudest kaksikute, kelle olime enda juurde elama võtnud, saime nüüd juurde veel kaks last, sest ka Oliver ja Pisukas olid pidevalt meie juures. Minu endine naine Kady semmis nende isaga ja ma ei ütleks, et Priit oleks lapsi endast eemale tõuganud, kuid tundus, et neil olid mõneks ajaks kavas suured „tiud”, nagu ma ütlesin. Eks tüdruk tahtis vahel ka emme juurde minna, aga poiss oli kõige pakutavaga rahul. Priit andis talle taskuraha ja juba üsna pikka kasvu neljateistaastane noormees lõi selle osavalt Märjamaa Säästumarketis sirgeks. Aegamööda, aga järjekindlalt. Teinekord käis ta neli korda päevas poes. Kui poissi nägemisulatuses polnud, helistasin talle ja sain teada, et ta kas läheb või tuleb Märjamaalt, Pisukas pakiraamil nagu pardalaskur. Vahel kupatas Vivian ka ise oma jalgarattaga selle maa maha. Mõni asi tal siis see neli-viis kilomeetrit Naistevallast, kus me elasime, poodiminekuks maha vändata. Ainult et see kaheksa-aastane pruunide silmadega plika oli lausa sündinud kooner. Ehkki tal oli ka oma raha, vaatas ta poes alati Ollele ahastava näoga otsa, nii et vend ei saanud jätta talle midagi ostmata. Oma raha eest ostis Pisu heal juhul üksnes odava pulgakommi või jäätise.

Kady ja Priit… Pagan, nende plaanidest polnud mul aimugi ja mis see õieti minu asi on?

Synnele helistati mobiilile. Sain aru, et kõne tuli Priidu eksilt Lindalt, kes uuris, kuidas lastel läheb ja mida nad teevad. Kummaline, et kaks naist, kes olid kunagi kooliõed olnud, olid ka välimuselt väga sarnased. Olin küll Merikese Synneks maskeerinud, kuid Lindat oleks võinud peaaegu ta õeks pidada. Isegi hääl oli sarnane. Laulda Linda