Muutuv aju

Norman Doidge

„Kaasakiskuv. Doidge’i raamat on tähelepanuväärne ja lootust sisendav lugu inimaju lõpmatust kohanemisvõimest.” Oliver Sacks „Avastus, et meie mõtted suudavad muuta meie aju struktuuri ja talitlust – ja seda isegi vanas eas – on närviteaduse viimase nelja sajandi tähtsaim läbimurre. Menukite autor, psühhiaater ja psühhoanalüütik MD Norman Doidge tutvustab meile selles murrangulises teoses geniaalsete teadlaste uuringuid aju neuroplastilisusest ning kirjeldab hämmastavaid lugusid inimestest, kes on tänu nende avastustele tervenenud: insuldijärgsed patsiendid; naine, kelle poolik aju ennast terviklikuks ümber kujundas: õpihäirete ja emotsionaalsete probleemidega inimesed ning samuti neid, kellel on õnnestunud oma IQ-d tõsta või oma vananevat aju noorendada. Sellest raamatust on palju kasu kõigil inimestel, rääkimata selle panusest meie kultuuri, õppimisteooriatesse ja ajalookäsitlusse.” The New York Times „Positiivse mõtlemise jõud on viimaks ometi teaduslikult tõestatud. Pöörane, imepärane, tavaarusaami kõigutav teos… Tänuväärt sild teaduse ja eneseabi vahel.” The New York Times MD Norman Doidge on psühhiaater, psühhoanalüütik ja teadlane, kes töötab Columbia ülikooli psühhoanalüütiliste uuringute ja väljaõppe keskuses ning Toronto ülikooli psühhiaatriaosakonnas; kõigele lisaks on ta ka kirjanik, esseist ja poeet. Ta on Kanada National Magazine’i kuldse auhinna neljakordne laureaat. Ta elab Torontos.

Norman Doidge, MD

Muutuv aju

MГ„RKUS LUGEJALE

Kõigi nende inimeste nimed, kes on teinud läbi neuroplastilise muutuse, on tõelised, välja arvatud üksikutel juhtudel (mis on eraldi ära märgitud) ning nimed on muudetud laste ja nende pereliikmete puhul.

Märkuste ja viidete osa raamatu lõpus sisaldab kommentaare nii peatükkide kui ka lisade kohta.

EESSГ•NA

See raamat on murrangulisest avastusest, et inimaju suudab iseennast muuta – sellest annavad tunnistust arvukad lood teadlastelt, arstidelt ja patsientidelt, kellel on õnnestunud selliseid hämmastavaid muutusi läbi teha. Neil on õnnestunud enda kasuks tööle panna aju seni vähetuntud võime muutuda ilma operatsioonide ja ravimiteta. Osa lugusid on patsientidest, kellel olid ravimatuks peetud probleemid ajuga, teised lood aga inimestest, kellel ei olnud mingeid konkreetseid probleeme, kuid kes soovisid lihtsalt oma aju talitlust tõhusamaks muuta või ka vanemas eas oma vaimseid võimeid säilitada. Viimase 400 aasta jooksul oleks see olnud mõeldamatu, sest peavoolu meditsiin ja teadus on pidanud aju anatoomiliselt muutumatuks organiks. Siiamaani on arvatud, et pärast lapsepõlve püsib aju muutumatuna, kuni algab vananemisega ka snev pikk allakäiguprotsess; ning arvati, et kui ajurakud pole korralikult välja arenenud, on saanud vigastada või hävinud, siis ei ole neid võimalik asendada. Arvati, et aju ei suuda osalise hävimise korral kunagi oma struktuuri muuta ega uusi talitlusviise avastada. Muutumatu aju teooria sätestas, et ajukahjustuse või vaimse puudega sündinud inimesed ja need, kes saavad hiljem ajukahjustuse, jäävadki terveks eluks invaliidiks. Teadlastel, kes juurdlesid selle üle, kas hea tervisega inimese aju talitlusvõimet oleks võimalik tegevuse või vaimsete harjutuste abil parandada või säilitada, soovitati mitte aega raisata. Maad võttis neuroloogiline nihilism – seisukoht, et paljude ajuprobleemide ravi on ebaefektiivne või koguni õigustamatu –, mis levis terves kultuuris ja asus inimloomuse käsitlust tervikuna pärssima. Kuna arvati, et aju ei muutu, peeti ka sellest võrsuvat inimloomust paratamatult paindumatuks ja muutumatuks.

Uskumus, et aju ei suuda muutuda, tulenes kolmest põhiallikast: asjaolust, et ajukahjustusega patsiendid taastusid üliharva täielikult; meie võimetusest vaadelda elusa aju tegevust mikroskoopilisel tasandil; ning ideest – mis pärineb tänapäeva teaduse algusaegadest –, et aju on nagu hiilgav masin. Kuigi masinad teevad palju igasuguseid erakordseid asju, ei ole need seejuure