Ei jäta elamata
Vahur Kersna
„Seitse aastat tagasi olnuksin väga tänulik, kui taevas oleks avanenud ning ingel ulatanud mulle selle raamatu. Aga nii ei juhtunud. See raamat tuli mul endal ära kirjutada.“ Vahur Kersna
Vahur Kersna
Ei jäta elamata
VГµru Silja Spordi kaupluses oleme sagedased kunded.
Rosinasilmsetest müüjapoistest ümbritsetud omanik Silja Suja vaatab mulle seekord pikalt otsa ja küsib tseremoonitsemata: „Kuidas tervis?“
No… mis ma talle ütlen? Et – olukord on keeruline, haigus jälle tagasi?
Seega – seis šitavaata? Või, et – tänan küsimast? „Näed, kõnnin ikka tagumistel jalgadel.“
„Meil siin oli kah üks vähihaige,“ puurib Silja nüüd pilgu jõuliselt minusse. „40aastane lasteaiakasvataja. Tema läks küll väga ruttu. Pooleteise kuuga oli läinud.“
Hm. Peaksin ma ennast nГјГјd sГјГјdlasena tundma? Et pГјsin ikka veel elus, juba seitsmes aasta?
See raamat on põhjalikum vastus kõigile, kes on nende aastate jooksul küll tahtnud, kuid pole söandanud küsida.
Mida kõike ma ka dr Everausi käest ei küsi, enamasti tean vastust juba ette. „See kõik on nii individuaalne,“ tavatseb ta öelda.
Muidugi, inimesed on erinevad. Nagu nende eludki.
Saatus asetab Eestis iga päev 20 inimest sarnasele maailmalõpulävele, kuhu minagi sattusin. Sel hetkel küsib igaüks: „Miks just mina?“ Ja siis, et kelle süül? Kurja silma, needuse, geenide, reostunud keskkonna, stressi või grillvorstide?
Teadlased viilutavad rakke, DNAd ja geene. PsГјhholoogid sobravad armastuseta lapsepГµlves ning liiga pingelises elus. MГјstikud lahkavad karmat ja eelmiseid elusid.
Nii vГµi teisiti, siin sa nГјГјd oled.
Sinu enda elumere lained, summa summarum uhtusid su sellele rannale. Sinu elatud elu.
Tõenäosus, et tulevad tulnukad ja viivad su oma tähelaeva operatsioonile, on väiksem kui paljuräägitud 1 %, mil haigus iseeneslikult seletamatutel põhjustel taandub. Imed muidugi juhtuvad, aga… teistega.
Keegi pole jäänud ilmasambaks, kuid see ei pea ju juhtuma homme! Või ülehomme. Äkki koguni mitte aasta pärast? Eriti veel, kui sul on, mille või kelle nimel kesta.
Midagi peab ette vГµtma, kuskilt tuleb alustada. LГµppude lГµpuks on meil ju 21. sajand, kГµrgeltkoolitatud tohtrid, hirmkallid aparaadid, tuhanded tabletid. Aga nad ei anna garantiisid.
Või peaks vaatama mõne nõia, sensitiivi? Teeb korra surra-murra ning jalutadki edasi. Hiljuti näidati telekast mingit brasiillast. Filipiinidel on kuulsad hiilerid, Peruus džunglišamaanid. Ja need Eesti Vollid ja Sassid… Aga keda sellest kirjust menüüst valida?
Äkki pöörduks kirikusse? Isegi kui Jumalat pole senises elus väga vaja läinud – järsku ta tõesti on olemas?
Me oleme näinud, kuidas mõned lähevad ruttu, teised kestavad aastaid. Kolmandad saavad terveks.
Jah, päris kindlasti on see kõik individuaalne.
Kelvini esimese sünnipäeva pidasime Kadrioru staadioni lopsakas roheluses. Euroopa, ehk isegi maailma ühe hubaseima ja paremini hoitud spordiväljaku direktor Olavi Sikka on meie ammuaegne sõber ning võimaldas seetõttu torti pakkuda selles minu jaoks tähendusrikkas keskkonnas.
Kuu aega kõndimist harjutanud peoperemees tatsas vapralt ringi, külalised tundsid ennast silmanähtavalt hästi. Mina nautisin peale hullumeelses tempos veedetuid aastaid vanemapuhkust. Tõsi küll, juba järgmisel nädalal pakkisin koti ning lendasin Rwandasse kohtuma väheste maailma allesjäänud mägigorilladega.
Sari „Rännud Kersnaga“ tahtis tegemist.
Gorillad purgis, suundusime raftingule Ugandas, Niiluse alamjooksul.
Päikesetõusul lükkasime paadid vahusele veele.
Ühest neljanda kategooria kosest alla tormates viskas kõrgele õhku ja siis kummuli. Nii pidigi juhtuma, sest see on ju fun! Mulle ei olnud. Vool loopis mind üle kivide, kiskus vee alla. Ja siis uuesti. Ja jälle. Silmade ees, kuskil taeva asemel sillerdas helesinine veepind, milles keerlesid miljonid mullid. Kõ