Snaiper idarindel

Albrecht Wacker

Wehrmachti snaipri, rüütliristi kavaleri Josef Allerbergeri mälestused See raamat pakub lugejale tõepärase ja ilustamata ülevaate ühe Wehrmachti edukaima snaipri värbamisest, väljaõppest ja lahingutegevusest. Ühes temaga saate osa 3. Mägidivisjoni võitlusest idarindel ning tema argipäevast täis hirme, eneseületamist ja võitlusi. Lugejale avaneb selle raamatu lehekülgedel sõja tõeline nägu. Tavalise sõduri jaoks ei ole sõda põnev maastikumäng, nagu seda vahel kujutatakse, vaid raske teekond läbi ohtude. See on haruldane pilguheit sõjaajaloole, mis näitab hirmutavat lõhet halastamatu ja kohati lausa talumatu avameelsuse ning liigagi kiiresti tekkiva distantsoptimismi vahel.

Proloog

Stalingradi langemisega said idarindel alguse kaheaastased taganemislahingud, mis kiskusid mГµlema sГµdiva poole sГµdureid ebainimlike vintsutuste ja vГµitluste keerisesse.

Idarindest sai nende kahe aasta vältel Saksa sõjaväe võitluste tulipunkt ja loendamatute inimlike tragöödiate platsdarm.

Teisest maailmasõjast on palju kirjutatud analüütilisi ja neutraalseid uurimusi. Kirjeldamatu – igapäevase olelusvõitluse, kogetud mure ja hirmu – edasiandmiseks on raske sõnu leida ja seegi õnnestub vaid üksikisikute saatusele mõeldes. Raske on leida tasakaalu sõjaajaloolaste arukalt distantseeritud keelekasutusega käsitluste ning inimeste füüsilistest ja vaimsetest saavutustest vapustatud biograafide paatose vahel.

Selle uurimuse keskpunktis seisab snaiper, võitleja, kes äratab ühtaegu imetlust ja hirmu, kuid kelle sõjaajalooalane kirjandus on tähelepanuta jätnud ja unustanud. Sõjamees, kes tänu külmaverelisusele ja vaprusele päästis kaasvõitlejate elu, kuid kes hävitas vastaste elusid õudustäratava täpsusega. Nagu paljudel teistel sõduritel, nii tuli ka neil elada raske teadmistekoormaga hävitatud eludest, mida ta ei hävitanud anonüümselt, vaid silm silma vastu oma vastasega. Enamik vaikis sellest elu lõpuni. Vaid üksikud olid valmis sellest ilustamata rääkima.

Viiekümne aasta möödudes otsustas üks parimatest lõpetada vaikimise ja jutustada põhjalikult oma sõjateest, meenutamaks üht sõja väga erilist tahku ja hoiatuseks sõja tegeliku olemuse eest, sellise nagu seda nägid jalaväelased.

Aastad on jutustaja mälust nii mõndagi kustutanud ja püsima on jäänud vaid kõige olulisem. Biograafi ülesandeks oli mälestuskillud ühte siduda ning informatsioon keeleliselt ja mõtteliselt sidusasse vormi panna, samuti täita lüngad hoolika ajaloolise uurimistöö tulemustega.

Biograafi ees seisis veel üks probleem, mida iseloomustab tabavalt vanasõna „Õnn võitjal, kahju kaotajal“. Sellal kui Nõukogude vägede ja liitlaste snaipreid austatakse tänaseni kangelastena, peetakse Saksa täpsuslaskureid isegi oma kodumaal sageli halastamatuteks mõrtsukateks. Just seepärast jäid kolmes esimeses väljaandes paljud tegelased anonüümseks. Mitmed nimed olid välja mõeldud. Kuid kirjeldatud sündmused olid tõestisündinud. Alles enne neljanda väljaande ilmumist nõustus Josef Allerberger pseudonüümist loobuma.

Käesolev uurimus kujutab endast segu elavalt jutustatud inimsaatusest ja erapooletust informatsioonist.

Josef, hüüdnimega Sepp, Allerberger oli Steiermarkis tisleriõpilane, kes 1943. aasta esimestel juulipäevadel kisti idarindel toimuva kohutavasse keerisesse. Kuni sõja lõpuni mais 1945. aastal olid tema elu keskpunktiks võitluskaaslased ja 3. Mägidivisjoni 144. rügemendi saatus. Selle üksuse võitlejad olid värvatud peamiselt Alpide piirkonnast. Etniline lähedus oli üks selle üksuse kõrge võitlusmoraali alustalasid, nagu me edaspidi teada saame.

Karm pakane jagas idarinde võitlejatele raskeid hoope. Pakase ja füüsilise kurnatuse tõttu langes kümme tuhat 6. armee sõdurit Stalingradi all põhjendamatult. Kaotus selle sümboolse nimega linna all tähendas seni edukale Wehrmachtile saatusepööret.

Kiirest, kuid täiesti ettevalmistamata rünnakust sai pöördumatu taganemine, mis päädis kirj