Viies naine

Henning Mankell

Fundamentalistid tapavad Alžeerias neli nunna ja nende juurde öömajale jäänud Rootsi naise. Aasta hiljem vapustavad idüllilist Skåne kommuuni võikad mõrvad, millest aimub järjekindlat raevu ning mille külma­verelisus ja kaalutletus mõjuvad lausa halvavalt. Komissar Kurt Wallander ja tema kolleegid peavad lahendama kuriteo, mille jõhkrus ei raputa ainult vaikse linnakese, vaid ka terve kuningriigi alustalasid. Kurt Wallander on Rootsi kirjaniku Henning Mankelli loodud tegelaskuju, talitsetud põhjamaine introvert, keda tuntakse terves maailmas. Kirjaniku stiil on esmapilgul värvitu ja lihtne, ent tema teosed on laetud sellise pingega, et raamatuid on raske käest panna.

Originaali tiitel:

Den femte kvinnan

Henning Mankell

Ordfront förlag

1996

EsmatrГјkk eesti keeles: Balti Raamat, 2010

Kujundanud Toomas Niklus

Toimetanud Гњlev Aaloe

Korrektuuri lugenud Reet Ruusmann

Copyright В© 1996 by Henning Mankell

Published by agreement with Leopard Förlag, Stockholm and Leonhardt &Høier Literary Agency, Copenhagen

В© TГµlge eesti keelde. Maarja Aaloe, 2010, 2015

ISBN 978-9985-3-3331-0

ISBN 978-9985-3-3451-5 (epub)

Kirjastus Varrak

Tallinn, 2015

www.varrak.ee

www.facebook.com/kirjastusvarrak

TrГјkikoda OГњ Greif

Ma nägin unes Jumalat

ja tal oli kaks nägu.

Гњks oli leebe ja lahke

nagu ema nägu

ja teine sarnanes

Saatana omaga.

(NAWAL EL SAADAWI raamatust „Imaami langus”)

Г„mblikuvГµrk koob hoole ja

armastusega oma Г¤mblikku.

(AAFRIKAST PГ„RIT ГњTLUS)

Alžeeria – Rootsi

Proloog

Ööl, mil nad läksid oma püha ülesannet täitma, oli kõik väga vaikne.

Farid, neljast mehest noorim, mõtles tagantjärele, et isegi koeri polnud kuulda. Öö nende ümber oli olnud jahe ning kõrbest hooti saabuvad tuuleiilid vaevu tajutavad. Nad olid oodanud pimeduse saabumisest saadik. Pika tee Alžiirist ja kohtumispaigast Dar Azizas olid nad sõitnud vanas, viletsate amortidega autos. Kahel korral olid nad olnud sunnitud sõidu katkestama. Esimesel korral selleks, et lappida auku vasaku tagaratta rehvis. Selleks ajaks oli neil vaevalt pool teed seljataga. Farid, kes polnud varem kunagi pealinnast väljas käinud, oli istunud tee äärde ühe kivirahnu varju ja imetlenud täiesti teistsugust maastikku. Veidi põhjapool Bou Saadat oli päevinäinud praguline autokumm täielikult purunenud. Roostetanud mutrite lahti keeramine ja uue ratta paigaldamine oli raisanud palju aega. Farid oli teiste summutatud vestlusest aru saanud, et nad hakkasid hiljaks jääma ja neil polnud aega söömiseks peatuda. Siis oli sõit jätkunud. Vahetult enne El Ouedi oli mootor seiskunud. Alles rohkem kui tunni pärast oli neil õnnestunud rike tuvastada ja viga parandada. Nende juht, kolmekümnendates aastates mees, kahvatu näo, tumeda habeme ja nii leegitseva pilguga, nagu on vaid neil, kes elavad Prohveti kutsumust järgides, oli mootori kohal higistava autojuhi peale vihaselt sisistanud. Farid ei teadnud nende juhi nime. Julgeoleku mõttes ei teavitatud teda, kes see mees oli või kust ta tuli.

Ta ei teadnud ka kahe teise mehe nimesid.

Ta teadis ainult iseenda nime.

Nad olid sõitu jätkanud, siis juba pimedas, ja süüa polnud midagi, ainult vett.

Öö oli niisiis väga vaikne, kui nad viimaks El Ouedi jõudsid. Nad olid peatunud kusagil tänavarägastikus ühe turuplatsi lähedal. Auto oli kadunud kohe, pärast nende välja astumist. Kusagilt pimeduse varjust oli ilmunud keegi viies mees, kes näitas neile teed.

Alles siis, kui nad mööda tundmatuid pimedaid tänavaid kiirustasid, hakkas Farid tõsiselt mõtlema selle peale, mis pidi varsti juhtuma. Ta käsi kobas kuuetaskut, kus oli vutlaris kergelt kaardus teraga nuga.

Esimesena oli talle välismaalastest rääkinud tema vend, Rachid Ben Mehidi. Jahedatel õhtutel olid nad istunud isamaja katusel ja vaadanud Alžiiri säravaid tulesid. Farid teadis juba siis, et Rachid Ben Mehidi oli pühendunud võitlusele, mille eesmärgiks oli muuta nende maa islamiriigiks, kus elataks ainuüksi Prohveti ettekirjutatud seaduste järgi.